Minu lemmiknäitleja Ugalas

Paalalinna gümnaasiumi õpilane Marta Pajo pälvis eatriteemalise omaloominguvõistlusel grand prix. Foto: Elmo Riig / Sakala

Olen jõudnud Ugala fuajeesse kokkulepitud kellaajast paar minutit varem, et veeta lõunaaeg ühe oma lemmiknäitlejaga, tänase päevakangelase ja intervjueeritavaga, kes on jäänud truuks Viljandi teatrile ja teinud siin silmapaistvaid rolle juba 13 aastat.

Näen juba eemalt Tanel Ingi portreefotot. Kujutlen, et ta on meile tellinud kaks tassi head aromaatset Ugala kohvi ja ootab küllap kergelt naeratades intervjuud stiilis «miks sa näitlejaks hakkasid ja kes sa oleksid, kui saaksid uuesti sündida?». Pettuma ta ei pea.

Nii. Kõigepealt küsin, miks olete jäänud lojaalseks Ugalale, kui paljud noored näitlejad on lahkunud Draamateatrisse või Vanemuisesse, et teha suuremat karjääri, koguda kuulsust ja paremaid rolle, võib-olla mängida ka filmides või saada reklaamitööd.

Kui teil avaneks võimalus mängida kuningas Leari, kas võtaksite selle töö vastu? Olete ju teinud lavastustes päris palju peaosi. Minu lemmikud on «norway.today», kus mängisite Augustit, «Kogujad», milles olite Langley, ja «Piloodi» Toivo, kes oma kohmakas siiruses tahtis perekonnale ainult head.

Paljud näitlejad unistavad suurtest rollidest, mis nende mainet veelgi parandaksid ning oleksid ka ajalooliselt tuntud. Kas peaksite oluliseks mängida osi, mis võiksid jäädvustada teid eesti teatri ajalukku?

Tean, et olete kehastanud oma karjääri jooksul mitmesuguseid karaktereid ― mänginud nii klassikat, nagu «Kolm õde», kui nüüdisdramaturgiat, eriti just viimasel ajal. «Piloodis» olete veider pereisa Toivo ja «Mee hinnas» täidate mitmes sketšis erinevaid rolle. Kas teile on meelepärasem mängida draamatükis või komöödias?

Nii nagu palju siin elus on asjaolude kokkusattumus, sattusite teiegi Viljandi kultuurikolledžisse näitlejaks õppima juhuslikult. Olite lõpetanud Tallinnas Kopli gümnaasiumi. Mis ajendas teid tulema pealinnast väikelinna õppima ja siia ka tööle jääma?

Teie esimene peaosa oli Andres Noormetsa lavastuses «Timm Thaler ehk Müüdud naer», kus mängisite poisilikku Timmi. Olite toona üliõpilane, vahetu, siiras ja arukas, ning sobisite lavastaja Andres Noormetsa arvates sellesse rolli ideaalselt. Hiljemgi olete lastele rõõmu pakkunud, mängides muu hulgas Niklast tükis «Väike Tjorven Soolavareselt», kurg Amonit «Inetus pardipojas ja lendavas kassis» ja Fillet näidendis «Karlsson katuselt». Kas lapsemeelsus ja sundimatu naer on teis alles et saate nautida lastelavastuste rolle?

Minu arvates aitas Margus Prangli 2010. aasta suvelavastuses «Väikesed vanamehed» teie rolli õnnestumisele kaasa keskkond. Kehastasite seal Marki, endist edukat ärimeest, kes on iseennast otsides hakanud paduhipiks. Männiku Metsatalu õu mõjus publikule uudse ja huvitava mängupaigana ja inspireeris minu arvates ka teid. Kui palju mõjutab teie meelest näitlejat etenduse õhustik?

2007. aastal tunnistasid kolleegid teid parimaks meesnäitlejaks. Selle preemia taga nähakse eelkõige teie suurepärast osatäitmist Priit Võigemasti lavastatud draamas „norway.today.“. 2010. aastal pärgas kodune Ugala teid parimaks kolleegiks. Kui oluline on teile teatri või rahva tunnustus? Kas see motiveerib teid olema veelgi parem näitleja?

Vahepeal on märkamatult möödunud üle tunni ja ära on söödud rammus tükk kohviku šokolaadikooki. Olen rahul Tanel Ingi seltsis veedetud lõunapooliku ja iseendaga. Lahkudes ostan kassast pileti varsti esietenduvale Martin Alguse lavastusele «Postmodernsed leibkonnad» ja jään ootama Ingi uut rolli.