:format(webp)/nginx/o/2017/10/23/7241727t1hf716.jpg)
USAs New Yorgis asuvas Ameerika loodusmuuseumis näeb haruldast tekstiili, mille tegemisel on kasutatud 1,2 miljoni võrgukuduja ämbliku niite.
Video: maailma kõige haruldasem tekstiil on tehtud rohkem kui ühe miljoni ämbliku niitidest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Muuseumi andmetel on see maailmas suurim ämblikuniitidega kangas maailmas, samas ei ole see iidne, vaid valminud 2009. aastal, edastab anicemt-origins.com.
Selle tekstiili taga olid Briti kunstiajaloolane Simon Peers ja ta ameeriklasest kolleeg Nicholas Godley, kes kogusid ja kasutasid oskuslikult võrgukudujate ämblike materjali.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/23/7241721t1h2586.jpg)
Nende kangaprojekt võttis aega viis aastat ja läks maksma ligi 400 000 dollarit. Tulemuseks oli pleed, mille mõõtmed on 3,4 meetrit korda 1,2 meetrit ning sellesse on tikitud ka brokaadiniite, et seda säravamaks muuta.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/23/7241727t1hf716.jpg)
Ajaloolaste kätte sattus prantslasest jesuiidi, 19. sajandi lõpul tegutsenud püha isa Paul Camboué kirjeldus, kuidas ämblikuniitidest kangast kududa. Varasematest sajanditest on teada katseid, milles on kasutatud ämblikuniite kangastes, kuid Camboué on esimene, kes selles edukas oli.
Ämblikuniite on kasutatud alates inimkonna algusest, antiikajal kasutati neid haavaravis, kuna need peatasid verejooksu.
Camboué töötas misjonärina Madakaskaril, kus talle jäid silma sealsed suured võrku kuduvad ämblikud Nephilia madagascariensis ja ta katsetas, kas saab nende võrguniite kasutada. Ta hakkas koos oma äripartneriga tootma peent siidist voodikattekangast, millesse oli kootud ämblikuniite. Nende tooteid tutvustati esmakordselt 1898. aastal Pariisi maailmanäitusel.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/23/7241675t1hae7d.jpg)
Nende toodetud kangad on hävinenud, kuid kirjeldused neist kangastest on säilinud. Üks neist sattus ajaloolaste Simon Peersi ja Nicholas Godley kätte, kes otsustasid ise sellise kanga valmistada.
Ajaloolaste sõnul leiutasid Camboué ja ta äripartner masina, mille abil sai koguda kuni 24 ämblikult niiti ilma, et ämblikud oleksid vigastada saanud. Ajaloolased ehitasid selle masina koopia ja tegid oma katse.
Peers ja Godley kasutasid Nephila inaurata ämbliku niite. Need ämblikud elavad Ida- ja Kagu-Aafrikas, kuid ka India ookeani lääneosa saartel, kaasa arvatud Madagaskaril. Seal elab alamliik Nephilia madagascariensis. Selle liigi puhul toodavad niiti ainult emased, kes sellest erineva mustriga võrke koovad. Nende võrgud säravad päikeses, olles kas siis saagipüüdmiseks või aidates ämblikel end sära varju peita ning pääseda lindude-loomade käest, kes neid söögiks tahavad.
Peers ja Goodley võtsid niite umbes ühelt miljonilt ämblikult, lastes nad pärast niidi andmist tagasi loodusesse. Olles üks nädal taastunud, suutsid ämblikud veel niiti toota.
:format(webp)/nginx/o/2017/10/23/7241673t1h3e8e.jpg)
Teada on, et võrgukudujad ämblikud suudavad niiti luua vaid vihmaperioodil, seega ajavahemikul juunist oktoobrini.
Ajaloolastel õnnestus viie aastaga luua midagi sellist, mille sarnaste teist maailmas ei ole. Peersi ja Godley teatel näitas nende katse, et ämblikuniiti saab edukalt kasutada kangaste valmistamisel ja mustri tikkimisel.
Samas ei ole sellise siidise kanga masstootmine kerge ja odav, vaid keerline ja kulukas, kuna tegemist on loodusliku materjaliga, mille kogumine võtab aega.
Teadlased panid tähele, et kui nad palju võrke kuduvaid ämblikke hoiukasti kokku panid, siis muutus osa neist kannibalideks ja seega ei saanud nad neid pikka aega koos hoida.
Peers ja Godley sõnasid, et tulevikus võiks toota ämblikuniidi põhimõttel kunstkiude, mis on sama tugevad, kerged ja painduvad kui ämblikuniit.