/nginx/o/2011/05/02/570167t1h0f83.jpg)
„Kuninga kõne“
Osades Colin Firth, Geoffrey Rush, Helena Bonham Carter, Guy Pearce.
Lavastanud Tom Hooper.
1 tund ja 58 minutit.
Hinnang: hea.
Vaata kinode kavasid siit.
Ka kuningas on inimene
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Prints Albertil (Colin Firth) on kõnedefekt, mille tõttu ei saa ta just kõige ladusamalt oma mõtteid avaldada. Eriti veel avalikes kohtades ja võõraste inimeste ees. Iseenesest mitte just suur probleem, pigem tülikas, kuid Inglise kuningliku perekonna liikme seisukohast lähtudes lausa talumatu.
Lyonel Logue (Geoffrey Rush) on kõneterapeut, kes on tuntud oma ebatraditsiooniliste meetodite poolest. Temaga võtab ühendust printsi naine Elizabeth (Helena Bonham Carter), kes palub tal oma abikaasat aidata. Logue loomulikult nõustub ja tervenemise pikk protsess võib alata.
Tuleb välja, et ei hetkegi liiga vara, sest printsi vanem vend, kuningas Edward VIII (Guy Pearce), on sunnitud oma armastuse pärast lahutatud naise vastu troonist loobuma ning Albert peab tema koha üle võtma.
Linateose aluseks on ajaloolised sündmused, mis leidsid aset enne prints Alberti kuningaks kroonimist. Et tegemist pole väga ammuste sündmustega, on need üsna täpselt fikseeritud ja dokumenteeritud.
Filmitegijaid see muidugi seganud ei ole. Nemad on lähtunud oma visioonist, mitte ajaloolisest täpsusest. Ühest küljest on sellest isegi natuke kahju, sest kõik ei olnud sugugi nii mustvalge, nagu linateosest järeldada võib. Teisest küljest jällegi on autorite loominguline suhtumine algmaterjali mõistetav, sest igale detailile pole lihtsalt võimalik tähelepanu pöörata. Peaasi, et olulisemad punktid oleksid paigas ja üldpilt klapiks.
Selles suhtes pole „Kuninga kõnele“ midagi ette heita. Film tuleb endale võetud eesmärkide täitmisega kenasti toime. See on haarav lugu, mida ilmestavad korralikult välja joonistatud karakterid ja paeluv visuaalne külg.
Kiitust väärivad tugevad näitlejatööd. Eranditult kõik osatäitjad sobivad oma rolli suurepäraselt, millest annavad tunnistust lugematud auhinnad, nende hulgas isegi mõni Oscar.
Lõppkokkuvõttes kõrge tasemega meelelahutus, mis peaks rahuldama ka kõige nõudlikumat maitset. Võib-olla mitte kõige faktitruum, kuid piisavalt autentne, et vähem nõudlikku vaatajat ära petta. Paljude ajalooliste filmide kohta seda just väita ei saa.