Disainikismasse kistud Eesti moelooja kaebab Kroonika pressinõukogusse

Liina Stein

FOTO: Teet Malsroos/Õhtuleht

Juba varasemalt plagieerimises süüdistatud Liina Stein sai Kroonika vahendusel taas süüdistuse kaela, kui ajakiri juhtis tähelepanu tõigale, et moelooja pitskleidid sarnanevad liialt ühe tuntud moemaja kleitidele. Moekaunitar lubab nüüd ajakirja pressinõukogusse kaevata. 

Hetkel Pariis viibiv Liina Stein kirjutab oma sotsiaalmeediakanalis: «See nädal andis taas tunnustust, et hea ajakirjandustava ning erapooletu teemakäsitlus on end üldhuvi ajakirjaks tituleeriva Kroonika jaoks eesotsas Jaanus Hämarsooga väärtusetud. Erapooletu hinnangu andmisega meelevaldselt fakte moonutavale artiklile hakkab peatselt tegelema Pressinõukogu. Leheveergudele paisatud sopp on paljude minu loomingu sõpradele ilmselt juba silma jäänud. Praegu tahan aga rääkida sellest, mida üllitisest välja lugeda ei õnnestu. Artikli intriig peitub osalt väidetes, mis avaldati minult kommentaare küsimata. Esmaspäev, 2. oktoober ning Pariis. Vaid mõned tunnid peale Kroonika esmapöördumist astub Pariisi showroomist sisse Ülle Pohjanheimo. Luusib ringi, silmis üleolev pilk, sobrab oma vilgaste kätega läbi kõik minu hoole ja armastusega tehtud kleidid ning pildistab. Kõike ning detailselt. Kui olin showroomist kohtumisele kiirustanud, asub pr. Pohjanheimo minu assistendilt pinnima siseinfot. Miks, saab selgeks õige pea.

Kroonika algses kirjas meile sisaldus ka üks väga räige, kuid artiklist lõpuks siiski välja jäänud väide – nimelt ostvat ma oma kleidid sisse Hiinast ning ükskord olevat ühele kleidile kogemata jäänud sisse kiri „Made in China“, mis olla õnnestunud enne kliendile üleandmist napilt eemaldada. Sellise käekirjaga pahatahtlikku laimu on minu kohta juba aastaid levitatud ning seda ühe konkurendi poolt. Laimu autor on mulle täpselt teada, sest paljud minu kliendid on sellist naeruväärset juttu kuuldes tulnud minuga otse rääkima. Kellega täpsemalt tegu, jätan veel esialgu enda teada, sest kavatsen õige pea otsustada, kuidas see ebameeldiv olukord lõplikult lahendada. Selliselt konkurendi laimamine väikses Eestis on väiklane, alatu ja äärmiselt madal. Soovin, et see lõppeks. 

Kirjavahetuses Kroonikaga muutub Jaanus Hämarsoo jutt pidevalt. Kord süüdistatakse mind kleitide ostmises Hiinast, kord plagiaadis ning siis jälle mitte. Hämarsoo teeb kõik endast oleneva, et meie seisukohti moonutada ning tema pakutud sõnastustega võitlemiseks tuleb appi võtta nii keeleteadlane kui saata väljavõtteid õigekeelsussõnaraamatust. Kuna vaidlus käis väga lihtsate emakeelsete sõnade üle, siis pole autori pahatahtlikkuses ning kallutatuses vähimatki kahtlust. 

Ilmunud artiklisse on taas sisse tõmmatud mitmed meelevaldsed minevikuväited – näiteks Ülle Pohjanheimo ja Kristina Viirpalu seisukoht, et distantsilt vaadates on minu looming liialt sarnane Viirpalu omaga. Ehk oleks aeg, et kodanik Hämarsoo ja paarisrakend Pohjanheimo-Viirpalu määratleks, kui mitme meetri pealt ning kui terava silmanägemisega vaadeldes peab nende arvates looming olema eristuv ning millisel määral? Tahaksin muuhulgas teada, kas Ülle Pohjanheimo sellise pilguga ning samalt distantsilt ka oma loomingut vaadelnud on.

Artiklis võtab loomulikult sõna ka Pohjanheimo ise, andes peenelt mõista, justkui pätsanuks ma oma uute LOVE kleitide nahkrihmade idee Tartu disainifirmalt XAOS, 2015 aastal tegevust alustanud ettevõttelt, kes Pohjanheimo sõnutsi „seisab selle idee taga“. Ülle Pohjanheimo ja Jaanus Hämarsoo, olgu teile teada, et esimese sellise kontseptsiooniga nahkrihmadega kleidi tegin juba aastal 2010. Faktid on kahjuks ajakirjas Kroonika teisejärgulised – ajakirjanik ei andnud võimalust kõigile esitatud süüdistustele anda kommentaari, vaid esitas osad süüdistused ilma minult kommentaare küsimata, olgugi et väga hoolikalt sõnu valides ning süüdistusi konteksti peites. Nimelt kommenteeris artiklis minu Pariisi moenädala uut kollektsiooni Ülle Pohjaneimo ja põhimõtteliselt süüdistas mind varguses. Kui ajakirjanik oleks mulle esitanud kõik väited enne artikli trükki saatmist – oleksin saanud need lükata ümber. Huvitav, kas Kroonika teeb järgmine kord Pohjanheimo uut kollektsiooni artiklis käsitledes sama - küsib kommentaari minult, mitte aga autorilt endalt?

Hetkel on mulle veel selgusetu, kes oli seekordse loo mahitaja, sest mängus olid ka anonüümsed allikad, kes praegu nimetuks jääva konkurendi poolt levitatavad äratuntava käekirjaga laimu. Ka seda ei tea ma kindlalt, kas Ülle Pohjanheimo sattus sellel päikeselisel esmaspäeval minu showroomi juhuslikult või käis seal peale Kroonikalt saadud intervjuusoovi salaagendina sobramas, lootuses leida midagigi, mida seekord ette heita. Tunnistan, et oli mõnevõrra üllatav Ülle Pohjaneimolt saada teada, et ta on minu sotsiaalmeediakanalite pidev jälgija ja on kursis kõigi minu tegevustega. Võtan seda meelitusena – ilmselt olen piisavalt põnev persoon. Ise aga olen tagasihoidlikum moeluuraja – enamus minu aeg kulub tööle ja inspiratsiooni materialiseerimisele. 

Paratamatult on mul mõtetes kurblikud küsimärgid. Miks seda kõike tarvis on? Miks seda tehakse? Olen ma liiga noor ning saavutanud edu kiiremini kui see mõningatele prouadele vastuvõetav on? Ehk ka sellepärast, et ma ei ole turvaliselt keskpärane ning julgen teha asju omamoodi? Võimalik, et olukorra kurbloolisus peitub ka selles, et Ülle Pohjaneimo moeloomingust ei kirjutata kuigi palju ning leheveergudel figureerib ta tihedamini siis, kui on vaja teisi halvustada? 

Muidugi on mulle teadmata, milline neist põhjustest seekord sopalaviini valla päästis, kuid tean päris kindlasti, et sellise rumaluse peale raisatud aeg ei tee maailma ei paremaks ega ilusamaks. Olen kurb, et meil, väikses Eestis, on moeloojaid, kes vastastikkuse lugupidamise, koostöö ja heasoovlikkuse asemel loobivad soppa ja punuvad intriige.» 

Moeloojale annab kommentaarina vastuse ka Kroonika ajakirjanik Jaanus Hämarsoo ise: «Tere Liina! Ma isegi ei jaksanud teie postitust lõpuni lugeda. Pöördusin teie poole kommentaarideks, tegi seda teie eest Sven Roosna, kes tutvustas end teie ettevõtte tegevjuhi ja kõneisikuna. Mingeid fakte ei ole keegi kuskil väänanud - kogu meie kirjavahetus Roosnaga on must-valgel olemas. Roosna tõdes sarnasust Self-Portraiti toodetega ja põhjendas tegelikult väga kenasti, miks see nii võib olla. Pildid on võrdluseks juures. Ma lihtsalt ei kavatse kõike seda teie praeguste valeväidete kummutamiseks välja tooma hakata. Kõikidele tohutult pahastele inimestele soovitan enne süveneda sellesse, mis täpsemalt ilmus ja alles siis Kroonikat süüdistada või mitte. Ja Liina, oma loomingus... püüdke olla edaspidi ikka originaalne, nagu ka oma ettevõtte tegevusaruandes toonitate...   Edu!» 

Jaanus Hämarsoole vastab omakorda Liina Steinile kuuluva ettevõte tegevjuht Sven Roosna: «Austatud Jaanus Hämarsoo! Ei maksa unustada, et meievaheline kirjavahetus on mustvalgel olemas ka minul ning saab olema olemas ka kõigil neil instantsidel, kes seisavad siin riigis hea seaduse ning hea ajakirjandustava järgimise eest. Enne Liina väljaöeldu kohta meelevaldsete hinnangute esitamist soovitan Teil siiski antud postitus lõpuni lugeda, siis ehk mõistate, millistele probleemidele Liina täpselt antud juhul tähelepanu juhib seoses valdkondliku äri- ja ajakirjanduseetikaga. Originaalsusest ei jää Liinal kindlasti puudu ka Teie soovituseta, kuid tänud selle eest siiski. Siit üks nõuanne ka Teile - püüdke olla edaspidi professionaalne ning ajakirjaniku nime vääriline.» 

Sellelegi kommentaarile ei jää ajakirjanik võlgu ja vastab: «Ma absoluutselt olen professionaal ja ajakirjaniku nime vääriline,» vastas omakorda Jaanus Hämarsoo Roosnale Facebookis. «Ja mulle piisab sellest, et ma ise seda tean,» lisab Hämarsoo. 

Elu24`le ütleb Kroonika ajakirjanik Jaanus Hämarsoo, et ta töötab juba uute teemadega, mis puudutavad Liina Steini loomingut. Samuti kaalub ta minna kohtusse, et Liina Stein oma Facebookis ja nüüd Elu24 poolt vahendatud valeväidete eest vastutaks.

Kas disainikisma saab lõpu pressinõukogus või mujal, näitab aeg.