Briti ajakirjanik ja mereväeluure ohvitser Ian Fleming alustas oma nüüdseks kuulsa tegelase, agent James Bondi lugude kirjutamist 1952. aastal olles Jamaical Goldeneye istanduses ning ta eesmärgiks oli luua seiklusteos, millesarnast maailmas varem ei olnud.
Pildid ja videod: Bondi filmid said alguse 55 aastat tagasi, Bondi prototüüp oli õhujõudude ohvitser koodnimega Valge Jänes
Bond seikleb Flemingu 20 romaanis ja üheksas novellis, nende põhjal on valminud 24 Bondi filmi, milles viis näitlejat on kehastanud agent 007.
Fleming alustas esimese Bondi romaani «Casino Royale» kirjutamist 17. veebruaril 1952 ja see valmis tal juba 18. märtsil.
Kirjanik sõnas mitmes intervjuus, et ta tahtis tegelasele lihtsat ja meeldejäävat nime ning talle jäi silma ameeriklasest ornitoloogi James Bondi oma, mis sobis ideaalselt. Mis puudutab aga Bondi agendinumbrit 007, siis selle sai Fleming Esimese maailmasõja aegsest Saksa diplomaatilisest koodist.
Esimene Bondi film valmis 1962. aastal ja esimese Bondina astus üles šotlasest näitleja Sean Connery.
Filmi «Dr. No» võtted algasid Jamaical Kingstonis ja selle ümbruses 16. jaanuaril 1962. aastal. Võttemeeskond ja näitlejad saabusid sinna mõned päevad varem.
Connery on meenutanud, et esimene stseen võeti üles 16. jaanuari pärastlõunal ja Bond avastab selles, et ta autojuht on topeltagent.
Esimeses Bondis said võimaluse mitmed amatöörnäitlejad, kes palgati Jamaical kohapeal, kuna produtsentide arvates oli lisanäitlejate USAst Jamaicale viimine liiga kulukas.
Rolli sai ka 1962. aasta Miss Jamaica Marguerite LeWars, kes oli Dr. No fotograafi rollis.
«Dr. No» põhineb Ian Flemingi 1958. aasta samanimelisel romaanil. Filmis näeb Bondi (Sean Connery) Jamaical uurimas kolleegist agendi kadumist. Ta jõuab Dr. No (Joseph Wiseman) maa-alusesse baasi, kust see kurikael kavatseb takistada USAl raketi väljasaatmist, kasutades selleks kiirt. «Dr. No» filmis on esmakordselt ka viide kuritegelikule organisatsioonile Spectre, mida mainitakse veel kuues Bondi filmis.
Väikese eelarvega «Dr. No» osutus sensatsiooniks ja sai suure kassatulu. Mitmed filmikriitikud peavad seda filmis Bondi filmidest parimaks.
Lisaks Sean Conneryle ja Jospeh Wisemanile näeb selles linateoses Šveitsi näitlejannat Ursula Andressi Honey Rideri rollis.
Sean Connery on mänginud kuues James Bondi filmis: «Dr. No», «Armastusega Venemaalt», «Kuldsõrm», «Keravälk», «Elad vaid kaks korda», «Teemandid on igavesed» ning ühes mitteametlikus Bondi-filmis «Ära iial ütle iial».
Veel on Bondi rollis olnud austraallane George Lazenby, kes mängis 1969. aastal filmis «Tema majesteedi salateenistuses».
Inglane Roger Moore mängis filmides «Ela ja lase teistel surra» (1973), «Mees kuldse relvaga» (1974), «Spioon, kes mind armastas» (1977), «Kuurakett» (1979), «Eriti salajane»(1981), «Octopussy» (1983) ja «007: Surma palge ees» (1985).
1987 – 1989 kehastas James Bondi inglise näitleja Timothy Dalton, mängides kahes filmis «007 ohutsoonis» ning «007 ja luba tappa».
1995 – 2002 oli Briti superagendi Bondi rollis iirlane Pierce Brosnan. Ta mängis 007 filmides «Agent 007: Kuldsilm» (1995), «Agent 007: Igavene homne» (1997), «Agent 007: Liiga kitsas maailm»(1999) ja «Agent 007: Surra veel üks päev» (2002).
Pärast Brosnanit sai Bondi osatäitjaks briti näitleja Daniel Craig, kes oma välimuselt ja olemuselt erineb tunduvalt varasematest Bondi kehastajatest. Teda ei võetud kriitikute ja vaatajate poolt kohe omaks, kuid nüüd ollakse temaga harjunud.
Craig astus esmakordselt salaagendina üles 2006. aasta filmis «Casino Royale». Bondi kehastab ta veel filmides «007: Veidi lohutust» (2008), «007: Skyfall» (2012) ja «007: Spectre» (2015).
Nüüdseks on valminud 24 Bondi filmi ja Daniel Craig kinnitas, et tulemas on ka 25., sest tal on leping, mille kohaselt peab ta veel vähemat kahes filmis Bondi kehastama. See film peaks vaatajateni jõudma 2019. aastal.
Mitte just paljud ei tea, et James Bondi tegelaskuju taga on tegelik isik, Teise maailmasõja aja Briti üks kuulsamaid sõjaluure agente, õhujõudude ohvitser Forest «Tommy» Yeo-Thomas, kelle koodnimi oli White Rabbit (Valge Jänes).
Ta elulooraamatus kirjas olev lubab oletada, et ta elas jamesbondlikku elu, kust ei puudunud ka üle noatera pääsemised. See agent käis mitmel korral natside poolt okupeeritud Prantsusmaal, hüpates lennukist alla langevarjuga. Ta raporteeris oma missioonist otse Briti peaministrile Winston Churchillile.
Natsid tabasid ta lõpuks, piinasid teda, et saada liitlaste kohta infot ja saatsid ta sõjavangina Buchenwaldi koonduslaagrisse,kust ta põgenes ja jõudis liitlsavägede juurde ja lõpuks Londonisse tagasi. Tema biograafia järgi oli see tõeline Bondi väärt seiklus.
Ian Fleming tutvus 1950. aastate alguses Yeo-Thomas kohta käivate arhiivimaterjalidega, kuid veel mitme teise Briti agendi omaga, kes Teise maailmasõja ajal oma kangelastegudega kuulsaks said. Just neist sai ta Bondi jaoks inspiratsiooni.
Väidetavalt kohtus Yeo-Thomas juhuslikult kurikuulsa natsi, Lyoni lihuniku hüüdnime kandnud Klaus Barbiega, kui ta sõitis rongiga Lyonist Pariisi. Kogenud luurajana, kes rääkis perfektset prantsuse keelt, ei reetnud end millegagi ja jõi koos Barbiega teed.
Umbes selline juhtum on Bondi romaanis «From Russia, With Love», kus Bond on Idaekspressis ja sööb koos vaenlasest agendiga, kes teeskleb liitlast.
Väidetavalt kasutas Yeo-Thomas oma missioonide ajal mitmeid agenditehnikaid ja võitlust, et eluga pääseda. Ian Fleming oli nendega tuttav ja pani ka James Bondi neid tegema, näiteks kiiresti sõitvast rongist välja hüppama, end oskuslikult varjama, vaenlasi ootamatult ründama ja kägistama, tehes seda võimalikult salaja ja vaikselt.
Fotodelt on näha, et Yeo-Thomas oli kena välimusega härrasmees, olles James Bondiga võrdväärne. Ta meeldis naistele ja naised meeldisid talle.
Selle spiooni armuelu oli üsna segane, sest ta oli korraga koos kahe naisega, kellest üks oli Suurbritannias ja teine Prantsusmaal.
Agent Yeo-Thomas suri 1964. aastal, olles 62-aastane.