Superstaar Sting: "Eesti keel on nii raske!"

Vaevalt on teist artisti, kes meeldiks nii noortele kui vanadele, meestele kui naistele. Stingi siiras, meloodiline, samas tugeva energialaenguga muusika suudab mingi imenipiga kõigile kohale jõuda. Eestlased armastavad Stingi! Saku Suurhall oli viimase millimeetrini fänne täis topitud. Näib, et tunded on vastastikused - Stingile meeldib siinne publik samuti. Igatahes ei pidanud supertäht paljuks rahvast meie omas keeles tervitada.

"Tere õhtust, Eesti!" hõikas Sting, kitarr kaelas, kerge Saaremaise aktsendiga. Rahvas juubeldas. "Vabandust, et ma ei räägi eesti keelt. See on nii raske!"

Kuid olgem ausad, juba viitsimine mõnedki laused tundmatus haldjakeeles ära õppida ja laval ette kanda, näitab hoolimist. Tekitab tunde, et Tallinn pole lihtsalt üks suvaline punkt 57th 9th tuuri lõputus ahelas, vaid paik, mis ka artistile midagi tähendab.

Stingi kontsert Saku Suurhallis. Foto: Eero Vabamägi

Kontsert oli erakordne esimesest sekundist alates. Algusajaks oli märgitud kell: 20.00 ja 20:01 oligi Sting ise laval ja tõmbast turnee nimialbumi hoogsa looga kontserdi käima.

Stingi soojendas tema poeg Joe Sumner, kes oli isaga hämmastavalt sarnane nii välimuselt kui tämbrilt, kuid muusikas väljendab ennast siiski erinevas keeles. Usutavasti leiab ka see äge artist Eestis hunniku fänne. Laval kutsus ta igatahes rahvast üles teda instagramis jälgima ja tervitusi saatma. Otsekohe algav telefoninokkimine igal suunal andis tunnistust, et rahvas võttis üleskutset üpris tõsiselt. Vaata järele - muusik jagab vaimustunult ka põnevaid tähelepanekuid Tallinnast.

Sting on paljudele hinge pugenud imekaunite minoorsete ballaadidega ja publik polnud selgi korral nõus koju minema enne, kui kes-teab-mitmenda lisaloona ka "Fragile" viimaks ära kõlas. Kuid kontsert ise üllatas heas mõttes vägeva energia ja tempoga.

Laeng tõmmati üles ning suurepärast muusikast sadas lavalt ühtlase voona. Sting ei hoolinud ei pikkadest aplausidest ega liigsest jutuvestmisest vaid lood sulasid teineteisesse ning see tõmbas kuulajad kingapaelteni kaasa. Tekkis parim võimalik tunne, mida kontserdile otsima minna - et muusika haarab su kaasa ja võidki ennast rännakule unustada, nii et enne pikka lõpuaplausi kordagi sellest helisevast mullist välja ei kuku.

Kas keegi teine veel peale Stingi seda suudab? Vaevalt küll.