Ema sai 42 aastat hiljem teada, et ta poeg võib elus olla

Kirst Foto: Panther Media/Scanpix

Šotimaal Edinburghis elav naine avastas, et ta oli 42 aastat igal nädalal käinud haual, kuhu tema poeg tegelikult maetud ei ole.

68-aastase Lydia Reidi arvas aastaid, et ta poeg Gary Robert Paton elas vaid mõned päevad, olles sündinud 26. juunil ja surnud 3. juulil 1975, edastab msn.com.

Reidile ei andnud aastaid rahu ta poja ootamatu ja kummaline surm ning sel aastal pöördus ta kohtu poole, et saada luba laps ekshumeerida.

Möödunud kuul sai ta selle loa, poja kirst kaevati välja ning anti krimiantropoloogile uurida. Ekspert ei leidnud väikese kirstu jäänustest lapseluustikku, olid vaid riidetükid ja metallist rist.

«Mulle öeldi, et selles kirstus ei olnud ühtegi last maetud, kirst oli tühi. Kirstujäänustel oli ka metallplaat, mille oli lapsenimi Garry. Minu poja nimi oli Gary,» lausus ema. 

Lydia Reidi arvates võib ta poeg kuskil elus olla, kuna haigla tegi pärast ta lapse sündi vea.

Reid oli 26-aastane kahe lapse ema, kui ta sai kolmanda lapse, poja Gary, kes sündis enneaegsena.  Arstid tegid talle keisrilõike ja laps viidi pärast sündi enneagsete laste osakonda, kus teda ööpäev läbi jälgiti.

Arstide sõnul ei tohtinud Reid last vaatama minna, kuna talle oli tehtud keisrilõige ta pidi lamama, kuid ta tegi seda siiski.

«Mu poeg tegi aegajalt silmi lahti ja ma nägin, et need on pruunid, kuid tumedamad kui minul. Juuksed olid tal peaaegu süsimustad,» meenutas ema.

Arstid leidsid siis, et Garyle on vaja teha operatsioon ja nad viisid ta Edinburghi lastehaiglasse.

«Sain teada, et teda opereeriti, kuna tal oli kõhuga mingi probleem. Operatsiooni ajal olevat tal kolmel korral süda seiskunud ja ta võis saada ajukahjustuse. Mu poeg pandi hingamismasina alla, et teda elus hoida,» meenutas šotlanna.

Reid saadeti haiglast koju, kuid laps jäi lastehaiglasse. Päev hiljem tulid politseinikud naise juurde koju ja teatasid, et ta poeg Gary suri. Haigla palus emalt luba teha lapsele lahkamine, kuid naine keeldus.

Haigla viis lapse surnukeha St. Cuthberti matusebüroosse, mille töötajad ta matuseks valmis seadsid. Ema tõi sinna beebi jaoks riided, enda heegeldatud teki ja roosikrantsi.

«Kui ma palusn matusebüroo töötajalt oma last näha, sain eitava vastuse. Ta sõnas, et nad on lapse juba riietanud ja nad ei saa võtta vastu minu toodud riideid,» meenutas ema.

Ema sõnul näidati talle lõpuks last, kes oli üsna suur ja blondide juustega. Tema laps oli enneaegne, väike ja tumedate juustega.

«Ütlesin töötajatele, et see ei ole minu laps, kuid nad ei uskunud mind, vaid kirjutasid selle lapse surmast tingitud ja sünnitusjärgse depressiooni arvele. Arstid, medõed, matusebüroo töötajad ja lõpuks isegi minu sugulased ütlesid, et ma olen peast segamini. Hakkasingi endas kahtlema,» sõnas šotlanna.

Matusepäeval kandis ema lapse kirstu ise surnuaiale ja talle tundus kummaline, et see on kuidagi väga kerge, kuid mitte keegi peale tema ei kahelnud, et kirstus last ei ole.

Reidi sõnul on 42 aasta tagused sündmused teda kogu aeg kummitanud.

Šotlanna silmad hakkasid avanema 1999. aastal, mil ilmnes, et Briti haiglad võtsid aastakümneid salaja surnud patsientidelt organeid, et neid meditsiiniuuringutes kasutada. Organeid võeti ka surnud lastelt, kuid sageli tehti seda vanematelt luba küsimata.

Pinnale hakkasid tulema juhtumid laste kohta, kellelt oli pärast surma organeid võetud ja lahvatas skandaal.

Reid lootis, et seda ei juhtunud ta poja Garyga, kuid ta ei saanud selles kindel olla. Haiglast öeldi, et tema lapselt ühtegi organit ei eemaldatud.

Ta hakkas uuesti uurima, kas see oli ikka Gary kelle ta mattis või mõni teine laps ja ka Gary võib elus olla. Ta käivitas liikumise Justice for Innocents (Õiglus süütutele), milles surnud laste vanemad nõudsid haiglatelt dokumente selle kohta, mida nende lastega tehti.

Reid korraldas 2000. aastate alguses Edinburgi kirurgidekolledži juures protesti, milles vanemad nõudsid õigluse jalule seadmist. Ta arreteeriti, kuid mitte kauaks. Vanemad hakkasid pärast seda tagasi saama oma surnud laste organeid ja nad said need matta laste juurde.

Reidi lapse organeid ei leitud, samuti puudusid andmed, et ta poeg 1975. aastal suri.

«Isegi kui mu poeg on tervikuna kuskil katseklaasis säilitusaine sees, on mul õigus ta tagasi saada ja maha matta,» nentis šotlanna.

Reid on siiski veendunud, et ta poeg võib kuskil elus olla, sest ta poja kohta ei ole ühtegi dokumenti ega muid asju, mis ta surma tõendaksid.  Ta arvab, et haigla ajas lapsed millegipärast segamini ning ta poeg sattus võõrasse perre.

Ta pöördus oma poja saatuses selguse saamiseks Šoti parlamendisaadikute ja tervishoiuministri poole.