Estonia katastroofist eluga pääsenud Andrus Maidre kirjeldas «Ringvaates» saatuslikku 28. septembrit. Andrus oli toona 19-aastane ja läks sõpradega lõbureisile.
Estonialt eluga pääsenud Andrus: mäletan, kuidas kõndisin mööda laevakülge ahtri poole... (1)
Grete Lõbu: Kus sa olid, kui asjad halvaks läksid?
Andrus Maidre: See juhtus kella ühe ajal öösel. Mina olin juba kajutis. Olin üksinda ja olin just visanud pikali ning proovisin kuidagi magama jääda, kui laev läks järsku nii tugevalt kreeni, et ma veeresin koikust välja. Kreen oli nii tugev, et mulle tundus asi väga kahtlane. Esimene mõte oli, et lähen vähemalt välja vaatama, et mis juhtus ja mis edasi saab.
Sul oli kolm sõpra kaasas. Kas sa nende asukohast teadsid sel hetkel?
Me ei olnud koos. Ma ei tea täpselt, kus nad täpselt olid ja mida nad sel hetkel tegid. Üks teine kaaslane ka pääses, aga kaks reisikaaslast kahjuks mitte.
Mida sa tegid enda päästmiseks?
Ma ei mõelnud küll, et kas see võib kuidagi fataalselt lõppeda, aga ma mäletan, et peas oli selline mõte, et ma tahan elada. Millegipärast see instinkt oli nii tugev, et see pani mind liikuma ja tegutsema. Minu õnn oli paljuski selles ka, et ma olin sel hetkel üksi, mul ei olnud vaja kellegi järgi vaadata või kedagi aidata. Ma sain iseendale keskenduda ja noor mees, nagu ma olin, võibolla need asjad soodustasid mu pääsemist.
Seal oli vaja reaalset füüsilist jõudu, et kuidagi ennast kinni hoida?
Jah. Pärastpoole, kui ma sain kajutist välja ja liikusin mööda treppe ülespoole, siis kreen oli läinud juba nii tugevaks, et viimased korrused välitekile pidi täitsa ennast sellest trepikäsipuust ennast üle hiivama. Trepp oli paksult rahvast täis ka. Väga suur segadus ka. Oli vaja füüsilist jõudu, et sealt uksest end tekile vinnata.
Kas sel hetkel oli päästevest seljas?
Kui pääsesin välja tekile, siis tõenäoliselt keegi meeskonnaliige võttis kastist päästevesti ja ütles, et pane selga. Ta jagas kõigile.
Mis edasi?
Ega ei julgenud midagi hüpata või teha. See tundus nii kõrge. Pimedal öösel ei saa aru ka. Ma mäletan, et laev läks täitsa külje peale ja siis ma kõndisin mööda seda laevakülge ahtri poole, kus helikopteritekk oli. Ma jäin sinna pleksiklaasipeale seisma ja nägin, kuidas üks parv puhus ennast täis. Seal väljapool rippusid nöörid. Võtsin vasaku käega sellest nöörist kinni ja mõtlesin, et see parv on nii suur ja õhku täis ja see tõmbab mind ikka pinnale. Vähemalt mulle tundus, et see annab mulle rohkem šansse. Siis see laine tuli kuidagi altpoolt ja lõi pleksiklaasi katki. Jäin sinna kuidagi rippu, kuna ma hoidsin sellest nöörist nii kramplikult kinni. Mõtlesin, et mis iganes, ma ei tohi sellest nöörist lahti lasta. Eks see laine vedas selle parve vette ja minu ka kaasa. Eks ma siis summisin seal vees nii kaua, kuni see tõmbas mind pinnale ja sain kuidagi sinna parve ronida.
Sina oled siis see mees, kelle helikopter siis varahommikul välja tõmbas?
Algul viidi Utö saarele, kus on üks Soome sõjaväeosa, ja sealt edasi Turu ülikooli haiglasse.
Sellest on 23 aastat möödas. Kui palju sa iga sügis sellele mõtled?
Mitte ainult sügiseti, vaid see võib ka vahel täiesti juhuslikult tulla meelde mõnes situatsioonis. Vahetult pärast õnnetust mõtlesin sellest väga palju. Näiteks mulle meenud, et neli-viis aastat tagasi, oli paar päeva sellest kuupäevast mööda läinud, kui mulle järsku meenus, et aa, see Estonia asi oli. Olin tööl ja kuidagi mõtetes, nii et täiesti märkamatult läks see mööda. Ma arvan, et seda oleks ka sagedamini juhtunud, aga meedia ja inimesed meenutavad seda.
On sul mingid pildid silme ees, mis tulevad tagasi sellest ööst?
Mõned asjad on väga detailselt meelde jäänud, aga samas mõned asjad hästi uduselt.