:format(webp)/nginx/o/2017/09/27/7143791t1hb3e1.jpg)
Eva Mozes Kori teatel sündisid tema ja ta kaksikõde Miriam 31. jaanuaril 1934. aastal Rumeenias Transilvaanias Portis oma pere kolmanda ja neljanda lapsena.
Video: naine paljastas, kuidas ta Auschwitzi arstile Mengelele lõpuks andestas
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Natsid viisid nende pere 1944. aasta mais Auschwitzi koonduslaagrisse ning seal eraldati lapsed vanematest ja haiged tervetest.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/27/7143777t1h0c3b.jpg)
Kori sõnul ei saanud Auschwitzi toodud aru, mis nendega toimub ja miks nad seal on.
Naine jätkas, et järsku olid ta isa Alexander Mozes ning kaks vanemat õde Edit ja Aliz kadunud ning ta ei näinud neid enam kunagi.
Ta jätkas, et siis hakkas üks sakslasest ohvitser saksa keeles karjuma «zwillinge, zwillinge» (kaksikud, kaksikud) ja ta küsis lähedal olnud Evalt, et kas tema ja ta õde on kaksikud. Laste ema Jaffa Mozes vastas, et ta tütred on kaksikud ja nats sõnas siis, et see on hea.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/27/7143837t1hc92e.jpg)
Kümneaastased Eva ja Miriam eraldati nende emast ning see oli viimane kord, mil nad oma ema nägid. Tüdrukud ei saanud aru, miks seda tehti, mis edasi saab ja see tekitas neis hirmu.
Eva Mozes Kori sõnul kulus vaid 30 minutit kui nende pere loomavangunist koos teistega maha võeti ja laiali jagati.
Evast ja ta õest said arst Josef Mengele, keda kutsuti Surmaarstiks, julmade eksperimentide katsealused. Mengele eesmärgiks oli suurendada niinimetatud aaria rassist inimeste arvukust ja selle tõttu tegi ta jubedaid inimkatseid.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/27/7143781t1h5e64.jpg)
Mengele luges igal hommikul üle, kui palju tal on kaksikuid, kellega katseid teha. Ta viis nende peal läbi kahte sorti katseid. Esmaspäeviti, kolmapäeviti ja reedeti pandi Eva, ta kaksikõde ja veel mitu last alasti kaheksaks tunniks ühte jahedasse ruumi, kus mõõdeti nende kehatemperatuuri. Kaksikute kehatemperatuure võrreldi.
Teispäeviti, neljapäeviti ja laupäeviti tehti katseid, mis takistasid lastel normaalset verevoolu. Eva vasakust käest võeti palju verd ning paremasse kätte tehti erinevate ainetega süste. Naise sõnul ei teadnud ta lapsena, mida talle süstiti ega tea ka praegu.
Pärats ühte sellist süstimist jäi ta väga haigeks, tal tekkis kõrge palavik ning ta jalad ja käed läksid paiste. Ta pidi haigena olema augustikuise kõrvetava päikese käes ning ta keha katsid punased laigud. Lõpuks Mengele märkas, et Eval on kõrge palavik ja ta käskis ta panna koonduslaagri haiglasse, sest ta ei tahtnud oma katsealust kohe tappa.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/27/7143775t1h9a3d.jpg)
Mengele külastas Evat järgmisel päeval koos teiste arstidega ja tõdes, et tüdrukuga on lood halvad ja arvatavalt ta sureb järgneva kahe nädala jooksul.
Eva teatel oli ta kaks nädalat kõrges palavikus, mis ei alanenud ja tal on sellest ajast vaid üks selge mälupilt.
«Ma roomasin haiglabaraki põrandal, et jõuda ruumi teises otsas oleva veeni, sest mul oli janu. Kordasin endale, et ma pean ellu jääma, lõpuks hakkas mu palavik alanema ja tervis paranes,» meenutas naine.
Tal kulus vel kolm nädalat, enne kui ta täiesti terveks sai ja õe Miriami juurde tagasi pääses. Mengele oli ka õega teinud katseid, millest Miriam Evale rääkida ei soovinud.
Mõlemad õed jäid siiski ellu ja nad vabastati Auschwitzist 1945. aasta jaanuaris Nõukogude Punaarmee poolt. Lapsed viidi Poola lastekodusse, sealt edasi jõudsid nad peretuttava abil tagasi kodumaale Rumneeniasse, kust nad hiljem Iisraeli migreerusid.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/27/7143839t1hc916.jpg)
Õed rääkisid oma karmidest kogemustest uuesti alles 1985. aastal. Miriam paljastas, et talle tehti mitmeid süste, mis ka tema haigeks tegid, kuid ta paranes.
Miriami terviseprobleemi tõsidus ilmnes siis, kui ta oli 1960. aastatel juba abielus, elas Iisraelis ja ootas oma esimest last. Arstid diagnoosisid siis tal neeruprobleemid ja infektsiooni, mis ei allunud antibiootikumidele.
1963. aastal ootas Miriam oma teist last ja siis näitas röntgenuuring, et tal on väga väikesed neerud, mis oma suuruselt vastavad kümneaastase lapse omadele. Arstide sõnul ohustas rasedus Miriami tervist, kuna ta neerud ei allunud ühelegi ravimile ja peaagu lakkasid töötamast.
Eva teatel sai ta õde kolm last ja pärast kolmanda lapse sündi hakkasid Miriami neerud üles ütlema. 1987. aastal andis Eva oma vasaku neeru Miriamile, et õde saaks edasi elada. Neeruoperatsioon läks hästi, kuid õel tekkis siis põiekasvaja ja Iisraeli arstid hakkasid uurima, et mida natsiarst Josef Mengele Miriamile ja ta õele Evale süstis, kuid nad ei leidnud selle kohta infot.
Miriam suri 6. juunil 1993. aastal.
Mõni aeg pärast õe surma sai Indianas Haute Terre'is elav Eva Bostonist kõne, milles üks ajalooprofessor palus teda esinema ja oma karmidest koonduslaagrikogemustest rääkima. Eva oli koos õega varem esinenud Saksa televisiooni poolt tehtud dokumentaalsaates, kus astus üles ka endine natsiarst Hans Munch, kes oli töötanud koos Mengelega.
Eva otsis selle mehe üles ja palus tal Bostonisse kaasa tulla, kuid mees keeldus ja sõnas, et ta kohtuks Evaga pigem oma kodus Münchenis. 1993. aasta augustis läkski Eva Saksamaale Münchenisse, kus ta selle arstiga kohtus.
Eva uuris arsti käest, kas ta teadis, mis Auschwitzi gaasikambrites toimus. Arst vastas, et ta teadis, mis koonduslaagris vangidega tehti ning ta on oma ülejäänud elu elanud kahetsuses ja hirmus.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/27/7143773t1h41be.jpg)
Arsti sõnul ei kirjutanud natsid tapetute nimesid üles, vaid ainult numbri, kui palju tapeti.
Eva palus endisel natsiarstil tulla temaga 1995. aastal Auschwitzi, et arst allkirjastaks seal dokumendi, mis tõendab selles koonduslaagris toime pandud õudusi, Hans Munch tegigi seda, tõendades holokausti toimumist.
Eva teatel on ta valmis näitama seda dokumenti igaühele, kes holokausti eitab.
Eva jätkas, et hiljem tuli talle idee kirjutada arst Munchile andeks andmise kiri ja tal kulus selleks neli kuud, sest ta ei teadnud kohe, kuidas seda kirjutada, sest ta oli 50 aastat elanud ohvrina.
Eva oli valmis andestama arst Munchile, kuid mitte veel arst Mengelele. Eval soovitati ka sellele arstile andestada, kuid andestuskirja asemel kirjutas ta paberile 20 sõimusõna. Ta kujutas, et on Mengelega samas ruumis ja ta loeb need natsiarstile ette.
«Mina, kes ma 50 aastat tagasi olin Auschwitzis katsejänes, leidsin endas julguse ja jõu andestada natsiarst Mengelele. See oli väga vabastav kogemus,» lausus naine.
Eva läks koos pereliikmete ja arst Munchiga Auschwitzi, kus ta luges ette oma deklaratsiooni, milles ta tõdes, et ta andestab ja on vaba. Nii Eva kui arst Munch andsid sellele allkirjad.
Eva sõnul ei kiitnud enamik Auschwitzis ellujäänuid ta sellist sammu heaks, kuid see aitas tal vanadest painajatest vabaneda ja hingeliselt terveks saada.
«Me ei saa unustada ega muuta, mis juhtus, kuid me saame muuta oma suhtumist ja ennast sellest vabastada,» arvab Eva Mozes Kor.
Eva Mozes Kor elab USAs Indiana Terra Haute’is, tal on abikaasa Michael Koriga kaks last, Alex Kor ja Rina Kor.
:format(webp)/nginx/o/2017/09/27/7143791t1hb3e1.jpg)
Eva ja ta õde Miriam elasid pärast Teist maailmasõda sünniriigis Rumeenias, kuid said 1950. aastal, kui olid 16-aastased, võimaluse migreeruda Iisraeli. Eva abiellus 1960. aastal samuti holokaustist ellu jäänud Michael Koriga ja nad kolisid elama USAsse.
Josef Mengele (16. märts 1911 Saksamaa Günzburg – 7. veebruar 1979 Brasiilia Bertioga) oli Teise maailmasõja ajal Auschwitzi koonduslaagri arst, kes tegi vangidega julmi meditsiinilisi eksperimente. Ta põgenes 1949. aastal Argentinasse, 1959. aastal asus elama Paraguaysse ja 1960. aastal Brasiilasse.