Urmas Lennuk adub «Õnne» fenomeni

Kaader telesarjast «Õnne 13»: Alma (Helgi Sallo, paremal) ja Mare (Anne Veesaar). Foto: ERR

«Õnne 13» stsenaristitoolil Teet Kallase välja vahetanud Urmas Lennuk tõdeb, et menusarja maailm on juba ammu loodud ja tema peab nüüd otsekui kellegi teise peas edasi liikuma.

Kas on väike aukartus või hirm ka, hakates nii paljude eesti inimeste elus nende lemmiksarja stsenaristina vägagi olulist rolli mängima?

Mulle tundub, et üha enam hakkan aru saama, kui tõsine see roll ikkagi on. See on vastutus.

Kas ütlesite kiiresti «jah», kui teile pakuti võimalust hakata «Õnne 13» stsenaariumit kirjutama?

Kui «Õnne» produtsent Raivo Suviste mulle ühel õhtul helistas, siis oli ikka variant mitu päeva järele mõelda. Mul ei läinud sellega rohkem aega kui hommikuni. Vaatasin üle, kas ja kuidas mul muude tööde graafikud klappisid, ja kuna klappisid, siis tuligi «jah». Olen ise ka «Õnnet» mingitel aegadel ikka vaadanud ja on tundunud põnev. Nüüd, kui natuke on juba tehtud, siis tean, mis vigu ma olen teinud, ja olen selles suhtes targem.
Mis teile «Õnne 13» kirjutamise juures huvi pakub?

Mind huvitabki, mis siis ikkagi on «Õnne 13» fenomen, miks ta on pikka aega nii populaarne olnud jne. Olen olnud paljude seriaalide jälgija ja enam-vähem suutnud välja mõelda selle skeemi ja need põhjused, mis, miks ja kuidas ühe seriaali puhul töötab või köidab. «Õnne 13» puhul huvitab mind ka, et kas selline valem on ikka olemas ja kas mingid asjad, mida mina arvan, et näiteks «Õnne 13» puhul töötavad, ka tegelikult töötavad.

Kuigi mingis mõttes olen n-ö kahe kahvli vahel, sest ma annan endale aru, et eesti rahvale nii olulise asjaga päris eksperimenteerima ei saa hakata. Paljud asjad olen juba selgeks saanud ja nüüd on see käsitöö-moment huvitav. Aeg, tegevuspaigad ja tegelased on ju ette antud ja nendega tuleb arvestada. Selles mõttes on see kindlasti arendav tegevus. Olengi viimasel ajal mõelnud, et mingit pööret oleks nagu vaja.

Kas teil kui draamakirjanikul ja lavastajal on seriaali kergem või raskem kirjutada kui näiteks draamateksti teatrile?

Ühelt poolt on muidugi raskem, kuna palju on piiranguid. Teiselt poolt aga võiksin öelda, et see muudab asjad just põnevamaks – ülesanded on ette antud, maailm on juba loodud, nii et see on nagu kellegi teise peas liikumine. Minu jaoks on see praegu Teet Kallase ja Ain Prosa peas liikumine ning muidugi kogu eesti rahva peas liikumine – püüan aru saada, kuidas see loogika toimib. Peab tunnistama, et see on päris põnev. Kuigi jah, peab tunnistama, et tahaks ise olla selle juures natuke andekam (naerab).

Olen aru saanud, et teie kirjutate esialgu ainult selle hooaja lõpuni.

Selles suhtes polegi veel meeskonnaga korralikult jõudnud maha istuda ja aru pidada. Praegu leppisime nii kokku, sest hooaeg oli vaja ära lõpetada. Oleks olnud kurb, kui «Õnne 13» oleks nüüd hooaja mõttes poolikuks jäänud.

Rääkisite, et olete palju mõelnud sellele, kuidas seriaalid toimivad ja kuidas ka «Õnne 13» võiks toimida. Milles siis teie kui vastse stsenaristi jaoks «Õnne 13» pikaajalise ja suure populaarsuse põhjus võiks seisneda?

Esmane põhjus on kindlasti, et ta ei räägi n-ö klants-Eestist ja kõnetab seega väga paljusid inimesi. Teiseks on «Õnne 13» olnud stabiilne ja temaga seostub midagi positiivses mõttes turvalist. Selles ei ole räigeid voodistseene või tulistamisi, nii et sarja võivad vaadata nii vanaema kui ka laps. Kolmandaks põhjuseks on kahtlemata head eesti näitlejad, keda armastatakse, ja eks nemad ole ka see põhiline põhjus.

Mainisite, et olete olnud paljude seriaalide jälgija. Nimetage mõni sari, mis teile endale väga meeldinud on.

Olen olnud «Sõprade» fänn ja endale tõenäoliselt selgeks teinud, mis fenomen selle puhul töötab. Unistus oleks kunagi vanana ka mingi oma seriaal algatada, aga praegu on see väga kauge unistus. «Õnne 13» on kindlasti hea ja vajalik kogemus ja ma loodan väga, et suudan ka vastu anda, mida inimesed sealt loodavad. Seda näitab nüüd kevade lõpp ära: kas tuleb välja, kuidas koostöö sujub? Ja siis võib mõelda edaspidistele hooaegadele.