Vahur Kersna viimasest kohtumisest Kaljo Kiisaga: ta võttis mu käest kinni ja vaatas vaikides silma

Kaljo Kiisk «Õnne 13» võtetel.

FOTO: Tairo Lutter / Virumaa Teataja

Täna möödub kümme aastat legendaarse Eesti näitleja  Kaljo Kiisa surmast. Tänases Õhtulehes meenutab viimast kohtumist näitlejaga Vahur Kersna, kes nägi Kaljot 2007. aasta augustis doktori ukse taga, kui Kersna oli just saanud hulgimüeloomi diagnoosi, Kiisk oli seal seoses pahaloomulise kopsukasvajaga.

«Ma kükitasin Kaljo Kiisa ette maha, ta võttis minu käe enda kätte ja paar minutit – see kestis paar minutit… ,» rääkis Kersna Õhtulehele, et Kaljo ei öelnud talle sõnakestki ja tema ei öelnud talle sõnakestki, aga nad mõistsid teineteist absoluutselt.

Kaljo Kiisk suri 2007. aasta 20. septembri pärastlõunal Tallinnas haiglas.

Rahvale oli ta saanud tuntuks eelkõige kellamees Liblena Oskar Lutsu teoste ainetel valminud filmidest «Kevade», «Suvi» ja «Sügis» ning «Õnne 13» seriaali kingsepp Johannesena.

Kaljo Kiisa lavastajakäe all valmisid näiteks sellised filmid, nagu «Jääminek», «Hullumeelsus», «Surma hinda küsi surnutelt» ja «Nipernaadi» jt.

Kiisk sündis 3. detsembril 1925. aastal Vaivina külas Voka vallas. Ta lõpetas 1953. aastal Moskva Lunatššarski nimelise Riikliku Teatrikunstiinstituudi eesti stuudio, olnud pärast seda Tallinna Draamateatri näitleja ja aastail 1955-1990 «Tallinfilmi» lavastaja.

Aastail 1962-1987 töötas ta Eesti Kinoliidu juhatuse I sekretärina. 1980-1990 oli Kiisk ENSV Ülemnõukogu liige, 1989-1991 NSV Liidu rahvasaadik, aastal 1995 valiti ta riigikogusse.

Aastal 1980 omistati Kaljo Kiisale Eesti NSV rahvakunstniku aunimetus. 1985. aasta sai ta ENSV riikliku preemia.

Ta lõi Eesti ajalugu käsitlevaid filme, sh ekraniseeringuid, milles ühiskonna tegelikkuse vastuolulisus on esitatud kõlbeliste konfliktide ja usutavate inimsaatuste vahendusel.

Loe refereeritud artikli täisteksti Õhtulehest

Tagasi üles