Beebilõust: meid oli kambris üheksa - mõrvar, röövlid, üks ilma lubadeta sõitnud noormees...

Andrus «Beebilõust» Elbing paljastas «Radarile» , kuidas möödusid tema kuus kuud trellide taga.

Mida sa röövile eelneval õhtul tegid?

«Igast asju. Kirjutasin ja... Olin nagu olin seal olnud viimased kaks kuud peaaegu. Suht üksi. Vahepeal käis Kaspar (produtsent - toim.) ja tegime muusikat, aga suurem osa aega olin üksi. Kui ma pidin kusagile minema, siis mul oli hea nägu peas - kõik on hästi! Iseendale ka valetasin. Võibolla keegi lähedastest sai aru, et asi on lappes, aga ilmselt ei osanud arvata, et nii hullusti minuga oli.»

5. veebruaril ründas Elbing kergelt maskeerituna matšeetega Kalamaja väikepoodi. Kogu tema hämmastav tegevus jäi turvalindile ja see levis kulutulena üle interneti ja uudistekanalitesse. Elbing, artistinimega Beebilõust, andis «Radarile» vabanemisjärgse esimese põhjaliku intervjuu, kus selgitas oma teo tausta.

«Ma ütlen, et ma ise eriti sellest hommikust palju ei mäleta. Olin hunniku rahusteid sisse söönud, hunniku kokaiini sisse imenud. Joonud.. kuradi... ma ei tea, mida veel. See, et see oli just Salme pood, mida röövisin... see on selline huvitav. Salme küla on mu sünnikoht Saaremaa. Kahtlustan, et see oli kuidagi kontseptsionaalne.»

Mis hetkel sul selguspilt ette tuli?

«Kui ma seal kambris ärkasin, siis mõtlesin alguses, et nõme uni... Aga kui silmad lahti sain, siis vaatasin, et täiesti haige värk. Ma pole nii sitasti end kunagi tundnud, kui seal kambris maas ärgates. See, et see kõik oli päriselt. See oli julm. Lihtsalt julm. Aga noh, siis midagi polnud teha, järelikult oli see mu soov.»

Kas sa selles mõttes oled oma teoga rahul, et sa ei teinud kellelegi haiget?

«Rahul ei saa teoga olla. Mismoodi rahul? Ma oleks võinud ükskõik mida teha. Ma ei tea, miks ma sellise asja peale tulin. Oleks võinud autoga vastu seina sõita - ükskõik mida. Ega ma ei saa ju nii mõelda, et miks ma nii tegin. See ei laseks mul elada. Ma ei saa kahetseda niimoodi - see ei muuda seda, mis on olnud. Ei ole mõtet enda praegust olukorda sitemaks teha koguaeg sellele mõeldes. On olukordi, mida saab muuta ja mida ei saa muuta. Kui sa suudad neil vahet teha, siis on hästi.»

Millal see mõte sulle esimest korda ligi hiilis, et vangla võib olla lahendus?

«See ikka aeg-ajalt hiilib kui on rasked perioodid, et võiks paar kuud puhata. Seal on easy, ei pea mõtlema millelegi. Mis seal on, loed raamatut, pikutad. Kui sa ei lase sellel süsteemil endal peale tulla, siis on päris lihtne. Mängid pokkerit, teed tsiffi...»

Mis see tsiff on?

«Kange tee.»

See on endiselt lõõgastumiseks parim vahend?

«Mis lõõgastumiseks... See on rohkem sotsiaalne tegevus oma kambrikaaslastega.»

Kui vanglasse läksid, siis kuidas vastu võeti, kas aplausiga?

«Aplausiga. Ehhei, aplausi päris ei olnud, aga akende peal lõuati: «Lõust, lõust!»

Mida sa üldse iseendast arvad?

«Kõikuvalt arvan. Oleneb.»

Pead endast lugu?

«Ikka pean jah. Mõnikord ei pea ka.»

Sulle määrati röövi paraghrahvi alusel kokkuleppemenetlusega pool aastat. Kas oli piisav aeg?

«Oli piisav. Oleks võinud isegi vähem olla. Kuus kuud on selles mõttes raske, et sa ei jõua sisse elada, ega jõua ka välja elada. Loetakse, et alates neljast kuust hakkad muutuma süsteemi suhtes tuimaks ja aeg hakkab kiiremini minema. Neli kuud oled olnud, siis hakkad vaatama juba väljapoole, et polnud aega harjuda.»

Kuidas vanglaelu praegu on?

«Muutunud. Kui ma olin kümme aastat tagasi vanglas, siis meil oli plokis 80 inimest ja meil oli üks kontaktisik ehk salgaülem. Probleeme polnud. Nüüd on neli kontaktisikut 80 inimese peale ja neil on kõigil on kaks abi ja kõik asjad on tegemata. Bürokraatia on hulluks läinud ja sellest on raske mitte välja teha.»

Kellega praegu koos istusid?

«Meid oli kambris üheksa. Igasuguseid tüüpe oli: mõrvar, röövlid, üks ilma lubadeta sõitnud noormees. 20-aastane, sai neli aastat! Haige värk.»

Palju sa vanglas tekste kirjutada jõudsid?

«Palju, aga pinnale jääb sealt vähe. Panin kirja, mis kõik vähegi suutsin.»

Mis hetkedel sa seal kirjutasid, kui te üheksakesi kambris olite?

«Käigu pealt kirjutasin. Vahepeal jalutasin koridoris edasi-tagasi. Paber ja pastakas kaasas ja kirjutasin mõtteid üles. Alguses inimesed vaatasid - osad ei teadnud, mõtlesid, et mida see kirjutab seal. Nädal aega ja siis olid kõik harjunud.»

Ei teatud, kes sa oled?

«Venelased ei teadnud näiteks. Mõtlesid, et ei tea, kas kirjutan midagi kellegi jaoks üles.»

Politseile nii avalikult just blogi vist vanglas ei pea?

«Noo, tänapäeva vanglas käivad palju avalikumalt asjad. Kui midagi toimub, helistatakse taksofonist, et see ja see tegi seda. Nagu lasteaed, raisk. «Andrus tegi seda!» Julm, julm! Reeturlikkus on inimestele verre aetud. Kaevatakse, et ennetähtaegset vabanemist lihtsustada või kaubeldakse infoga, et mingeid hüvesid saada. Selle nimel reedetakse. Limuklus on igale poole sisse juurdunud.»

Kas vangla pakkus sulle seda, mille järele sinna läksid?

«Mille järele ma sinna läksin? Hullarisse ei oleks saanud minna ju. Siis oleks lihtsalt rohtusid täis topitud ja zombiks tehtud. Nii et ju siis pakkus.»

Kui kuus kuud hakkas lõppema ja vabadus terendas. Kas pigem oli hirm või ootus?

«Hirm, ootus - kõik asjad. Hirm oli vaadata, milline inimene must on tehtud meedia mõistes. Õigemini, millise inimese mina tegin. Midagi hullu õnneks ei olnud. Arvasin, et on hullem. Ootused on siiamaani. Need tuleb täita ka siin vaikselt.»

Kuidas su vanemad reageerisid?

«Eks see šokk oli. Isa mul ei ole, ema… Aga noh, õnneks sõbrad ja lähedased oskasid ära seletada, et kõik on okei. Üks inimene rääkis emaga, et ta ei olnud täitsa teadmatuses. Aga noh, sellest ma ei räägi. Sellest ma ei räägi eriti kellegagi.»

Kui madalseis peaks uuesti tulema, siis kas eelistad uuesti kinni minna?

«Ei, ei eelista. See oli suht ekstreemne asi, mis ma tegin. Ma poleks seda teinud, aga ma ei tea… Ma praegu jätan teile ühe asja rääkimata, mis seal hommikul juhtus. Ma ei saa seda rääkida, sest ma pean kaitsma ühte inimest.»

Nii et seal on veel mingi saladus?

«On.»

Mis sõbrad asjast arvasid?

«Sõbrad tundsid end süüdi, et nad ei osanud märgata. Muidugi oli see mulle halb tunne, et sõbrad end süüdi tundsid. Aga mis neil märgata, kui ma oskasin sead «kõik korras» maski nii hästi kanda. Ma arvan, et väga paljud kannavad seda kõik-korras maski siin Eestis. Kui meil Xanaxit nii palju välja ei kirjutataks, siis meil siin tänava peal kõnniks päris palju inim-plastiitpomme. Ma arvan, et neid on pool linna täis. Kui Xanaxit poleks, siis laguneks see ühiskond koost - vähemalt Tallinn kindlasti.»