Raekojas kogeb kolme reaalsust

Jasper Zoova loomingut võiks nimetada omamoodi nihestusjaamaks: ta üritab läbi kunsti panna vaatajat mõtlema oma tõekspidamiste päritolule ja kahtlema olemasoleva süsteemi toimimises. Foto: Alar Raudoja

Linnagalerii raekoja hoones võib veel viimaseid päevi vaadata kolme maalikunstniku väljapanekuid, mis ei näi esmapilgul pretendeerivat mingisuguse omavahelise sünergia saavutamisele.

Näitused asetsevad raekoja eri tubades ja räägivad eri teemadel. Hea tahtmise juures on aga võimalik leida kolme kunstniku tööde kooseksisteerimises loogika: nad tegelevad ruumi aspektidega.

Aivar Kurvitsat huvitab käegakatsutav reaalne maailm oma täies ilus ja tema tööd räägivad linnamaastikest. Kaia Otstaki maalid visualiseerivad õudusunenägudest kogetud kohti ning Jasper Zoova näib segavat kujuteldavat ja olemasolevat, lisades sinna paraja doosi idamaist filosoofiat ja idealismi.

Doos segadust ja absurdi

Aivar Kurvits, kelle maalimise ja linoolilõikamise objektiks olid tükk aega ainult vaaraod, astus mõni aasta tagasi uude etappi. Kui alguses paelusid teda ajalooraamatud ja egiptuse kultuur, siis nüüd on ta võtnud eesmärgiks dokumenteerida isiklikke kogemusi ja kohti, mis on talle sümpatiseerinud. Võib-olla tuleneb see sellest, et vaaraod said otsa.

Kunstnik on metsikult produktiivne, tema linoolinoast pärineb sadu graafilisi tõmmiseid, mis kujutasid Vana-Egiptuse valitsejaid.

Kurvits ei ole tüüpiline maastikumaalija, kes püüdleb realistliku stiili poole. Ta ühendab oma stiilis impressionismi, naivismi ja art brut’i tahud. Äratundmist tema kujutatud paigad ei paku ja ilmselt olekski mõttetu fotoajastul üritada panna maalikunst teenima vaid tegelikkuse identset kopeerimist.

Muljed ja emotsioonid on jäädvustatud lõuendile läbi jõulise koloriidi ja stiliseeritud kujundite. Erinevalt klassikalistest art brut’i viljelejatest, kes suures osas kujutavad oma traumaatilisi kogemusi, mängib Kurvits positiivsete elamustega. Tema töödel on kujutatud paigad, mis seostuvad tema sõnul huvitavate mälestustega Pärnu ja Cesise tänavatel. Kunstniku kontseptsiooniga käib kaasas väike doos segadust ja absurdi.

Linnapiltide vahele on eksinud mõni teemaväline töö, nagu näiteks “Part Aafrikas”. Aafrikas ei ole ta kunagi käinud, kuid võib-olla kujutab see pilt kunstniku järgmist sihtpunkti.

Uurib teadvuse nihet

Erinevalt Aivar Kurvitsast kujutab filosoofiatudengist kunstnik Kaia Otstak oma alateadvuse pahupoolt, mis väljendub unenägudes kogetud piltides.

Kogu senise elu on Otstak näinud enamasti vaid sõjaga seotud unenägusid. Tema näitus kannab nime “Rahuaeg/sõjamäng” ning selle teema juures peab kunstnik oluliseks küsimust turvalisusest, mida ta ise peab illusoorseks. Ta leiab, et on vabastav loobuda turvalisuse kinnihoidmisest, sest tundub, et ei eksisteeri ühtegi pidepunkti, millest kinni hoida.

Ometi vajab inimene midagi, millele toetuda, et elu jätkuda saaks – seda sõja ja allumise puhulgi. See võiks olla mingit laadi üksinda olek, mis ei ole üksildus. Iseendaga olemine. Midagi eksistentsiaalset.

Otstaki tööde puhul tuleks osata maalidel eristada situatsioone ja maastikke ning püüda tabada nende omavahelist rütmi. Unenäos on olukordade ja ruumi suhe kirjeldamatult ebaloogiline ja reaalse maailma seaduspärasused seal enamasti ei kehti. Unenäolise efekti saavutamiseks püüdis kunstnik luua kahepoolset tundmust tekitava rütmi.

Otstaki maalid nõuavad süvenemist, sest kunstnik mängib vaataja esmamuljega. Kui esialgu paistab üks maal rahulik, hakkavad sügavamal vaatlusel temast esile tõusma rahutud ja häirivad momendid. Järgmine maal kannab viimast emotsiooni edasi, näiteks häiritust, kuid siis avaneb selle rahulik poolus.

Peale selle huvitab kunstnikku teadvuse eemalolek või kaugendatus: maakaardi sõjakad jagajad on kaugendatud nende sõjakäikude tegelikest tagajärgedest; vägistatav kogeb eemalolekut vägistamisaktist. Vägistatu ise amoraalset tegu ei soorita ja seega justkui ei osale üldises kannatuses. Rahuajal ei teadvusta vaataja sõjasäilmete ja mälestiste tegelikku tähendust.

Seletab universumit

Jasper Zoova loomingus olen alati tajunud kergelt skisofreenilist konflikti olemasoleva reaalsusega. Seal on midagi unenäolist ja utoopilist ning selle kõige juures võib näha püüdu dekonstrueerida tegelikku maailma.

Inimene ei ole suuteline mõtlema väljaspool olemasolevat keelesüsteemi ja kogetud kujundeid, seega koosneb tema ideaalmaailm olemasoleva fragmentidest, kuhu on lisatud aimdused religioossetest müstifikatsioonidest ja isiklikust moraalist. Nõukogudeaegsetelt postkaartidelt tuttavad Vigrid kohtuvad budismiga, ökoloogiline materialistlik mõtlemine vaimse tasandiga.

Olen ammu mõelnud, et Zooval on peas ideaalmaailma mudel ja ta peab ennast universumi jumalaks. Ta teab täpselt, kuidas iga pisiasi toimib, aga selle süsteemi täielikuks seletamiseks kuluks rohkem aega, kui elamiseks on antud. Iga uue näituse ja teosega avab ta sellest ühe nurga.

Oma näitusel “Mõtlemine on kingitus” kirjeldab ta mõtete tekkimise protsessi. Näitusel on väljas maalid ja maketid mõttejaamadest. Mõttejaamad on midagi elektrijaamade laadset – seal toodetakse mõtteviise.

Ökojaamas toodetakse tõenäoliselt rohelist mõtlemisviisi, militaarjaam koordineerib valdkonda, mis peaks andma inimesele füüsilise turvatunde, esoteerikajaam hoolitseb vaimse heaolu ja kirgastumise eest ja unejaam võiks töödelda kõiki mõtteid, mida loovad teised jaamad.

Kes mõtteid toodab ja mõtteviise välja valib, jääb selgusetuks. Igal juhul on mõtteviisid kellegi konstrueeritud, just nii, nagu see on reaalses maailmas. Inimese enda panus mõtteviisi kujundamisse on minimaalne ja piiratud.

Zoova kunsti iseenesest nimetaksin nihestusjaamaks: ta üritab läbi kunsti panna vaatajat mõtlema oma mõtete ja tõekspidamiste päritolule ja kahtlema olemasoleva süsteemi toimimises.
 

Näitused Pärnu linnagaleriis raekojas:

Jasper Zoova multimeediaprojekt “Mõtlemine on kingitus”.

Kaia Otstaki maalinäitus “Rahuaeg/sõjamäng”.

Aivar Kurvitsa maalide personaalnäitus.

Väljapanekud on avatud 30. aprillini.