Nädala plaat: Gorillaz

Gorillaz The Fall (Parlophone) Foto: promo

Gorillaz
The Fall
(Parlophone)
Hinne 4

Gorillaz 4: Albarn üksi

Üritades objektiivselt võtta, argumente vaagida ja kriitikuna tõmmelda, see on Gorillaze halvim plaat. Kohe seletan skisofreeniat.

Netis juba korraks eelmise aasta lõpus ilmunud, nüüd CD-le jõudnud Gorillaze neljandat albumit «The Fall» kuulates mõtlesin esimese hooga: pole nagu midagi erilist.

Kuidas saabki enam midagi erilist teha pärast eelmise aasta popoopust «Plastic Beach». Hiiglaslik superalbum, mida reklaamiv tuur reisis mööda ilma üüratu tsirkusena: mitusada liiget: orkester, räpparid, pürotehnikud, võlurid, tohutu armee, juba ainuüksi tippstaare rohkem kui kahe käe näppusid. Bobby Womack, Mark E Smith, The Clash, De La Soul, Little Dragon, Snoop Dogg, uue kooli UK räpparid Kano ja Bashy, keda Albarn nimetas tuuri mõjutanud Islandi vulkaani auks Volcano ja Ashy – Albarn tõsise tööhoolikuna ei ole kaotanud huumorimeelt –, Mos Def, Lou Reed, Liibanoni rahvuslik orientaalne araabia muusika orkester jne.

Album «Plastic Beach» kõlas täpselt sama pombilt kui tuur: suurejooneline, hiilgavalt läbiprodutseeritud, maakerasuurune vokaalide ja saundide, hittide ja eksperimentaalsema elektroonilise hiphopi tulevärk, edukas nii kriitikute kui plaadiostjate seas – mitte et need kaks leeri oleksid kuidagi vastandlikud, aga kriitikute jaoks ju Justin Bieberit ja Adam Lambertit ei ole olemas, kuigi keegi ostab kahjuks ka neid plaate.

Miks ma pajatan Gorillaze uue albumi puhul eelmise albumi tuurist? Sest see oli ka selle albumi tuur, ainult et hotellitubades, laundžides, romantiliselt võttes pargipinkidel. Damon Albarn tippis oma iPadil tuuri USA osas 3. oktoobrist 2. novembrini 15 pala mahlast, hõrku, vähenõudlikku, aga kuulajasõbralikku glitchhop’i, millest mõned palad («Hillbilly Man», «The Parish Of Space Dust», «Amarillo») võiksid suurema kära ja efektsema produktsiooni korral olla hitid. Albumi puhul on huvitav veel see, et lood on valmimise järjekorras, ei mingit toimetamist.

Mulle meeldib «Plastic Beach», aga ma ei saa midagi parata, et see album ei ole mul suure tähega Nende plaatide hulgas, mis tähendavad midagi rohkem kui plaat, nagu näiteks Airi «Moon Safari» (1998) või Innerzone Orchestra «Programmed» (2000) või sellesama Albarni Bluri «Blur» (1997) või Autechre’i «Amber» (1994) või Buriali «Untrue» (2007) või Nicolas Jaari «Space Is Only Noise» (2011) või veel õigupoolest sajad plaadid, mis jäävad peas ja südames kogu elu saatma.

«Plastic Beach» on šeff disain või äge õhturiietus, «The Fall» on toasussid ja kohvitass, ühe viid välja, teine jääb sisse.

Kole lugu, et olen rääkinud peamiselt Gorillaze mullusest superplaadist «Plastic Beach», ja «The Fall» on justkui varju jäänud, aga just «Plastic Beachi» varjus «The Fall» ilmus ja sinna varju jääb ta kindlasti ka muusikaajaloos, aga antud juhul vari on salapärasem, põnevam ja mõnes mõttes Albarnile kui heliloojale ka iseloomulikum kui «Plastic Beach» – mis eelkõige näitas Albarni haaret, admin-oskust, töökust, produtsendikätt, pop-lubavust ja kõike muud, samas kui «The Fallil» ilmneb üsna vähepeidetud vahenditega Albarni musikaal­sus ja andekus.

Tegelikult piisaks selle arvustuse asemel kahest sõnast: armas plaat.