London oli keskajal Inglismaa kõige vägivaldsem paik
/nginx/o/2013/07/05/1875600t1hef1d.jpg)
29. august 2017, 10:47
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
/nginx/o/2017/08/29/7040483t1h564c.jpg)
Ühendkuningriigi Oxfordi ülikooli uuring näitas, et London oli keskaegse Inglismaa kõige vägivaldsem koht, sellele viitavad ligi 400 kolju uuringud.
Arheoloogide sõnul oli keskaeg üsna julm, eriti vaesema rahvakihi jaoks, kellest paljud hukkusid kaklustes ja tapmiste tõttu, edastab ancient-origins.com.
/nginx/o/2017/08/29/7040489t1h0091.jpg)
Arheoloog Kathryn Krakowka juhtimisel uuriti Londoni matmispaikadest leitud 399 inimkoljut, mis pärinesid ajavahemikust 1050 – 1550. Koljud olid pärit kas kloostrite surnuaedadest, kuhu maeti kõrgema sotsiaalse ja majandusliku taustaga inimesi või siis kirikukoguduste surnuaedadest, kuhu maeti madalama klassi esindajaid.
«Kehalisi vigastusi ja traumasid tuli rohkem ette madalama sotsiaalse klassi esindajate seas, neist suur osa hukkus vägivalla tõttu,» selgitas Krakowka.
/nginx/o/2017/08/29/7040487t1h807f.jpg)
Kõige enam vigastusi oli vaesema rahvakihi noorematel meestel, kes surid eelkõige pähe saadud löökide tagajärjel.
Uuritud koljudest 6,8 protsendil oli näha raske esemega tekitatud löögijälgi ning koljuvigastuse tagajärjel hukkunute seas domineerisid mehed vanuses 26 – 35 eluaastat. 25 protsenti koljuvigastustest tekkis vahetult enne surma ja hukkumine oli peaaegu silmapilkne.
Krakowka teatel uuris ta ka teiste Inglismaa surnuaedade keskajal maetute skelette ja koljusid ning ta võrdles sealseid leide Londoni surnuaedade leiuga. Arheoloogi sõnul on Londoni suruaedadesse maetute seas rohkem vägivalla tõttu hukkunuid kui teistes surnuaedades.
«Keskajal lahendati probleeme vägivalla abil. Inglismaa, eriti Londoni vägivaldsus on samal tasemel keskaegse Euroopa teiste osade vägvivaldsusega, näiteks Horvaatia omaga,» selgitas arheoloog.
Horvaatias läbi viidud sarnane kolju-uuring näitas, et seal oli 20,1 protsendil koljuvigastusi.
Krakowka teatel ei tegelenud keskaja juriidiline süsteem ega kohtud vaesema elanikkonnaga, nemad pidid ise oma vastuolud ja probleemid lahendama. Sageli ei valitud selleks läbirääkimisi ega sõnalisi kokkuleppeid, vaid võeti kasutusele vägivald mille motoks tõenäoliselt oli «hammas hamba, silm silma vastu».
/nginx/o/2017/08/29/7040483t1h564c.jpg)
Kõrgklass, mille esindajatel oli raha kohtupidamise eest maksta, toetus kohtusüsteemile ja nende seas tuli vägivaldsust vähem ette.
«Vaesemate surnute seas on vigastustega inimesi rohkem kui kõrgklassi esindajate seas. Kõrgema sotsiaalse staatusega inimesi hukkus siis igapäevaelu vägivallas vähem, küll aga suri neid vaestega võrdselt sõdade ajal,» selgitas arheoloog.
Krakowka arvates mängis vaesema elanikkonna puhul rolli ka see, et konfliktid tekkisid ja probleeme lahendati sageli kõrtsis, kui osapooled olid juba üsna joobes.
Prantsusmaa Toulouse’i antropoloogiainstituudi teadlase Luke Glowacki sõnul nõustub ta Krakowka uuringuga.
«Madalama sotsiaalse staatusega inimestel ei olnud kohtu kaitset. Nad ei saanud palgata advokaati ja selle tõttu pidid valima probleemi lahendamiseks kättesaadava vahendi, milleks oli sageli vägivald ja tapmine. Kui ka kõrgklassi esindaja valis kohtuvälise vägivaldse tee, siis oli tõenäoliselt tegemist duelliga, mille kohta kehtisid reeglid. Seega ei olnud tegemist kaklusega,» selgitas Glowacki.
Londoni rajasid 2000 aastat tagasi Thamesi jõe äärde roomlased, kes andsid linnale nimeks Londinium. See oli 1. – 5. sajandini pKr Rooma impeeriumi Britannia valduste pealinn.
Pärast roomlaste lahkumist Inglismaalt 410 pKr kuivas linn kokku, muutudes külaks.
Wessexi kuningas Alfred Suur (849 – 899), kes kaitses 9. sajandil anglosaksi kuningriike viikingite rünnakute eest, tegi Londonist 886. aastal taas linna.
Londonist sai Inglismaa pealinn 12. sajandil. Suur-London, mille koosseisus on mitmeid eeslinnu, tekkis alles 1965. aastal. London sai esimese linnapea aastal 2000.