:format(webp)/nginx/o/2017/08/28/7038981t1h4963.jpg)
Elizabeth Jane Cochran Seaman, kes sündis 5.mail 1864, läks ajalukku kui USA üks esimesi uurivaid naisajakirjanikke, kes katsetas enda peal, millised olid 19. sajandi teises pooles psühhiaatriahaigla julmad ravimeetodid.
Video: USA üks esimesi naisajakirjanikke paljastas psühhiaatriahaigla julmad ravimeetodid ja reisis ümber maailma
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Elizabeth Cochrani isa suri kui tüdruk oli alles laps ning ta emal oli toita-katta kokku 14 last, kirjutab en.newsner.com.
Cochran langetas varakult otsuse, et temast ei saa koduperenaist, vaid ta tahab teha karjääri. Ta luges väljaandest Pittsburgh Dispatch kolumni «What Girls Are Good For» (Milleks naised sobivad) ja kirjutas seda arvesse võttes naiste õiguste teemalise artikli, mis peatoimetajale George Maddenile väga meeldis.
Kuna naised ei saanud siis ajalehes töid oma nime alla avaldada, sai ta ajakirjanikunimeks Nellie Bly.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/28/7038981t1h4963.jpg)
Ta kolis Pennsylvaniast New Yorki, kus pakkus end tööle väljaandesse New York World, mille peatoimetaja oli Joseph Pulitzer. Ta tahtis kirjutada ka seal naiste õigustest, kuid ka moest, kõrgseltskonnast ja aiandusest.
Pulitzer andis talle esimeseks ülesandeks katetada enda peal, milline on elu New Yorgi Blackwelli saare naiste psühhiaatriahaiglas.
Selle haigla kohta liikusid mitmed jutud, et patsiente ravitakse väga julmade meetoditega, kuid puudusid kindlad andmed. Pulitzer lubas, et ta on haiglas kümme päeva ja siis tuuakse ta sealt ära.
Bly teeskles hullumeelset, ta võeti kinni ja viidi kohtu otsusega Blackwelli saare psühhiaatriahaiglasse.
Ameeriklanna sai aru, et olud on seal karmid, kuid ta ei arvanud, et seal tegeletakse piinamisega. Ta märkas ka seda, et haiglas on kaks korda rohkem patsiente kui sinna tegelikult mahub.
Toit koosnes kuivanud leivast, halvaks läinud lihast, vesisest pudrust ja mitte just kõige puhtamast veest.
Cochran sõnas pärast vabanemist, et olud selles haiglas olid sellised, et ka kõige tugevama närvisüsteemi ja selge mõistusega inimene võib seal hulluks minna.
Ajakirjanik kohtus haiglas «ravil olles» mitme naisega, kes olid normaalsed, kuid nad pandi sinna, kuna nende käitumine ja suhtumine erines keskmisest, nad olid vaesed või nad olid sisserännanud, kes ei osanud inglise keelt.
Cochran nägi, kuidas patsiente peksti, seoti kinni ja piinati külma veega. Arstide sõnul vajasid patsiendid äärmuslikku ravi ja Bly teatel naiste kaebusi selle suhtes arvesse ei võetud.
Cochrani sõnul oli seal ka naisi, kes tõesti vajasid vaimuhaiguste tõttu ravi, kuid neid ei ravitud nii nagu oleks pidanud, vaid neile tekitati probleeme juurde.
Ajaleht saatis kümne päeva möödudes oma advokaadi psühhiaatriahaiglasse, kelle kirja alusel naine vabastati. Nellie Bly kirjutas oma kogemustest mitu artiklit ja raamatu «Ten Days in a Mad House» (Kümme päeva hullumajas), millest sai menuk.
Pärast neid kirjutisi valitsus sekkus ja nõudis psühhiaatriahaiglate patsientide olukorra parandamist ja julmadest ravimeetoditest loobumist.
Elizabeth Cochran jätkas tööd uuriva ajakirjanikuna, ta kirjutas ka vaesuse ja poliitika teemadel rõhuga naiste õigustel, inspireerides oma tööga paljusid naisi astuma tema jälgedes.
Cochran, ajakirjanikunimega Nellie Bly, sai inspiratsiooni Jules Verne’i kuulsast romaanist «80 päevaga ümber maailma» ja ta tahtis sama katsetada.
14. novembril 1889 läks ta New Yorgis aurulaeva Augusta pardale ja alustas teekonda.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/28/7038987t1hcd38.jpg)
Ta üllatas oma kaasaegseid sellega, et tal oli väga väike reisipagas. Ta kandis kleiti, sooja mantlit, tal oli kaasas mitu komplekti aluspesu ja tualett-tarbed. Lisaks reisiks vajaminev raha.
Bly saatis oma reisi ajal telegraafi abil New York Worldile lühikesi teateid ja postiga pikemaid reisikirju, mille kohalejõudmine võttis aega mitu nädalat. Tegemist oli 19. sajandi lõpuga ning tema kasutuses olid vaid laevad ja raudtee.
Bly saabus USAsse tagasi 21. jaanuaril 1890. Tal kulus ümbermaailmareisiks 72 päeva, kuus tundi ja 14 sekundit.
Bly abiellus 1895 töösturi Robert Seamaniga, kes sai miljonäriks soomuslaevade tootmisega.
Elizabeth Cochran alias Nellie Bly suri 27. jaanuaril 1922 New Yorgis infarkti tagajärjel, olles vaid 57-aastane. Kaks aastat enne oma surma oli ta tunnistajaks, kuidas USA naised said lõpuks valimisõiguse.