/nginx/o/2016/01/29/4950793t1he989.jpg)
/nginx/o/2011/04/20/562125t1hbd84.jpg)
Kui kuulen sõna «debüütromaan», kangastub mu vaimusilmas napilt täisealise ilmakodaniku esimene trükiproov.
Kolm elu
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Klaverimängija» on küll David Abbotti esimene raamat, kuid autor pole mingi maailmavalus poisinaga, vaid küpses vanuses, 72-aastane inglise härrasmees. Abboti elu ongi seisnenud sõnadest mõjuvate lausete kokkusättimises: ta on reklaamiguru, eduka reklaamiagentuuri Abbott Mead Vickers BBDO asutaja.
Aastal 2001 läks Abbott erru, kaasas ohtralt kogemusi, mille sorteerimise ja viimistlemise tulemusena ilmuski viimaks «Klaverimängija».
Õnneks pole see järjekordne võrkturunduse käsiraamat, vaid intelligentselt konstrueeritud ja heas keeles kirja pandud ühiskonnakriitiline, kohati veidi melanhoolne, ent igal juhul soe ja inimlik teos. Mõistagi ei pääse me tõmbamast paralleele Abboti enda ja raamatu peategelase Henry Cage’i vahel. Jõukas ja edukas ärimees Cage on jäänud pensionile, et tegelda oma lemmikharrastustega.
Tõepoolest, mida muud võikski tahta mees, kellel oleks justkui kõik olemas? Paraku pole elu nii lihtne. Raamatus hakkavad omasoodu hargnema kolm kõike määravatest juhustest otseselt mõjutatud inimsaatuste liini.
Äärmuslikud sündmused ei lase ennast kaua oodata. Cage'i arvates on küll enamik muutusi üle hinnatud, kuid paraku tuleb tal peagi nendega nendega silm-silma vastu seista ja kohati tundub, et tema elu ja eksistentsi aluseks olev usk tervesse mõistusesse kipub vankuma lööma.