Marta esmased emotsioonid olid ülevad: "Ma olin väga rõõmus ja elevil, aga eks natuke ehmatas ka, et nüüd tulebki ju päriselt see põnev teekond ette võtta. Natuke nagu tundmatusse vette hüppamine, samas ma olen seda saadet jälginud ja teatav ettekujutus on sellest olemas. Ma mäletan, et lippasin tol päeval läbi vanalinna Draamateatrisse etendusele ja see uudis andis õhtuks mõnusa elektri küll sisse, aga ega siis ju teistele veel rääkida ei tohtinud, seega rõõmustasin omaette!"
Marta leiab, et hetkel on keeruline öelda, mis saavad saates olles tema trumpideks või mille ees hoopiski hirmu tunneb. "Ma tahaks loota, et huumorimeel ja Lavakunstikoolis ja Draamateatris töötades õpitu. Iseenda kohta on raske üldse midagi põhjapanevat öelda. See saade ja võimalus nii palju erinevaid rolle proovida käivitab mind küll väga! Eks ma laulmise pärast ikka natuke pabistan, sest ega ma sellega ju päris igapäevaselt ei tegele. Üleüldiselt ma ei tahaks vist väga midagi ette karta, eelkõige loodan, et on lõbus ja tore nii endal kui ka televaatajatel. Aga Märti ja kohtunike ilmselt tuleb karta küll!" naljatab Marta.
Kuid keda artistidest sooviks Marta ise jäljendada? "Võiks olla nii mehi kui naisi ja mida värvikamad tegelased seda parem, et oleks kuskilt kinni võtta. Samas mõni halli hiirekese tüüpi artist võib ka ju väga huvitav olla. Kui ma ausalt ütlen, siis ma võib-olla pelgaks ooperilauljaid ja väga laia hääleulatusega pop-diivasid ja ega ma räppinud ka veel oma elus ei ole. Eks selle kõigega on nii, et tuleb vist üles leida see õige konks millest kinni haarata ja siis vist on kõike võimalik teha," mõtiskleb Marta.