:format(webp)/nginx/o/2017/08/20/7010431t1haac2.jpg)
New Yorgis tegutseval vabakutselisel tantsijal ja koreograafil Diina Tammel tuleb silma peal hoida. Eestis ehk mitte nii tuntud, on ta USA-s esinenud näiteks Emmyde auhinnagalal, New Yorgi moenädalal ja populaarses telesaates Good Morning America. Vestlesin Diinaga tantsimisest, eeskujudest ja tema septembris Times Square´il etenduvast lavastusest «Rush Through ».
Kuidas jõudsid sa väiksest Eestist Suurde Õuna?
Kunagi turismireisil käies külastasin sealset tantsukooli nimega Broadway Dance Center ja seal nähtu muutis mu nägemust tantsust ja tantsuharidusest niivõrd palju, et see mõte ei tahtnud üldse peast ära minna. Kandideerisin rahvusvahelisse treeningprogrammi ja kui olin sinna sisse saanud, kolisingi ühe kohvriga New Yorki.
Ega ma õnneks täpselt ei teadnud, mis mind seal eest ootab, aga põnevus oli ärevusest suurem. Tundun end esimesest päevast peale nagu kodus ja peale kooli lõpetamist teadsin, et tahan end seal pikaajaliselt proovile panna. Ma ei oodanud kunagi, et sealne toimetulek oleks lihtne, see oli ikkagi raskem, kui oskasid ette kujutada. See on selline pidev ameerika mägedel sõitmine, aga samas siiski motiveeriv ja pingutama panev isegi kõige keerulisemates olukordades.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/20/7010401t1h278f.jpg)
Mil määral erinevad New Yorgi ja Eesti tantsumaastikud?
Olen nüüd Eestist mõnda aega eemal olnud, aga nii palju kui olen kodumaa tantsumaastikku jälginud, siis tundub, et see areneb kiirelt ja muutub aina mitmekesisemaks. Kui ma viis aastat tagasi USAsse kolisin, siis esmamuljed olid mul sellised, et kui Eestis oli tavalisem ühele tantsustiilile keskenduda, siis seal pidi ikka tegema nii palju erinevat kui jaksad, see on nende jaoks täiesti iseenesest mõistetav, et tantsukoolides õpetatakse lapsest peale stepptantsu, balleti, jazzi, hip-hoppi, teatritantsu, kaasaegset jne.
Neil ei ole hirmu uusi asju katsetada ja kui nad ei ole milleski piisavalt pädevad, siis pingutatakse selle nimel lihtsalt rohkem. Keegi ei vaata viltu kui ka kuuekümnendates aastates inimesed näiteks emakordselt balletitundi tahavad minna. Kui see kergelt ei tule, siis tuleb lihtsalt selle kallal rohkem tööd teha.
Räägi veidi lähemalt oma uuest lavastusest «Rush Through » .
Lavastus tuleb esitlusele väga huvitaval laval Times Square´i piirkonnas. Suur lava kulgeb läbi kahe tänavabloki. Seda haldav organistsioon Chashama korraldab igal aastal konkursi uute ideede esitlemiseks ning minu pakututd ideest sündis eelmisel aastal lavastus «Reflection Spectrum » . Kuna see oli päris edukas, siis kutsuti meid sel aastal tagasi uut loomingut esitlema.
«Rush Through» läbivaks motiiviks on pöörata tähelepanu n-ö rahulike hingetõmbehetkede olulisusele. Sellises suurlinnas nagu NYC pöörleb elu tohutu kiirusega. Sul on põhimõtteliselt kogu aeg kiire, inimesed jooksevad mitmete kohustuste vahel, konkurents on väga tihe, ning kogu aeg tuleb olla õigel ajal õiges kohas.
Samuti on ümberringi sedavõrd palju võimalusi, et tihtipeale püüad neid kõiki korraga taga ajada, ega suuda ühele asjale keskenduda. Tohutu kiire elutempo on teinekord väga väsitav ning me ei oskagi sellest rattast välja tulla ja võtta hetki iseendale, oma lähedastele, enese peegeldamisele. Püüame läbi tantsu tähelepanu juhtida kiire kaootilise tempo ja harmoonilise vaikuse eripäradele ning tuletada meelde, kui oluline on aeg-ajalt võtta hetk iseendale, sügavalt hingata, märgata erilisi detaile meie ümber ja selle eest tänulik olla.
Mul on au koostöötada väga rahvusvahelise tantsijate tiimiga, nimelt on seal inimesi USA-st, Jaapanist, Saksamaalt, Aserbaidžaanist ja Rootsist. Tavaliselt panen peas kokku mõne kontsepti ja loon koreofraafia, kui seda neile õpetan siis inspireerivad nad teinekord hoopis uudseid lahendusi ja lisavad sllele niivõd palju isikupära. Selline vastastikune inspireerimine muudab loomisprotsessi mõlema poole jaoks äärmiselt huvitavaks. Koreograafina on hästi põnev uskuda millessegi, mida veel olemas pole, luua visioon ja see teoks teha.
Lisaks minule esitavad oma loomingut selle raames ka rahvusvaheliselt tunnustatud koreograafid Jamie Jackson, Amanda Carlson ja Vivake Khamsingsavath.
Kuidas kirjeldaksid oma tantsustiili?
Enne New Yorki asumist mõtlesin endast kui enamjaolt showtantsijast kuigi olin tutvunud paljude muude tantustiilidega ja tegelenud pikemalt ka rahvatantsuga. New Yorgi tantsukoolis sai aga kohe algusest peale selgeks, et tuleb treenida end nii paljudes erinevates stiilides kui võimalik. Seega, lisaks teatri- ja jazztantsule hakkasin intensiivselt tegelema hip-hopi, vogue-stiili, street jazz-i, aafrika tantsu, samba ja muude stiilidega.
New Yorgi tantsumaastikul peetakse eklektilisust päris oluliseks ning mulle meeldib oma põhistiili nimetada contemporary fusion-iks. Seda võiks kirjeldada kui kaasaegset tantsu, mis sisaldab endas elemente paljudest erinevatest tänavatantsu stiilidest. Minu jaoks on oluline mõte, mida läbi liikumise edastan. Tantsija peaks teadma, mis on liigutuste taga.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/20/7010435t1h70f9.jpg)
Kes sind inspireerivad?
Minu kõige suurem eeskuju on vist Dana Foglia, kes on minu jaoks mitte kõigest tantsija ja koreograaf vaid Kunstnik suure algustähega. Täiesti unikaalse loomingulise visiooniga on minu jaoks alati olnud David Lynch ja Salvador Dali. Olen tihti mõtisklenud selle üle, kuidas see loomeprotsess nende peas küll välja võiks näha.
Aga inspireerivate inimeste nimekiri võiks loomulikult olla väga pikk. Ja eks igalt ühelt meie umber on midagi õppida. Tihtipeale inspireerivad mind omaenda lähedased sõbrad.
Millised on sinu tulevikuplaanid ja kas sa plaanid teha projekte ka Eestis?
Kipub ikka nii olema, et niipea kui kindel plaan paigas, siis elu naerab ja läheb hoopis vastupidiselt. Hetke plaanid on siiski välismaal jätkata, aga Eestis on alati tore käia ja mingi hetk kaaluksin hea meelega oma projekte ka siin esitada. Püüan headele võimalustele võimalikult avatud meele säilitada.