/nginx/o/2011/04/15/558581t1h0f7d.jpg)
Duran Duran
All You Need Is Now (Tape Modern)
Hinne 5
Nädala plaat: Duran Duran
:format(webp)/nginx/o/2017/06/08/6761849t1h1e5f.jpg)
19. aprill 2011, 10:36
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Sama, mis varem, aga parem
Ma olin kümneaastane, kui esimest korda nägin Duran Durani plakatit, ja sellest sai mu lemmikbänd tänaseni. Aasta oli siis 1984. Viimased paarkümmend aastat pole DD fännile olnud kergemate killast ja pole harvad juhud, kui halva plaadi juures on tulnud teha head nägu. Kuid nagu teame viimaste nädalate põhjal – tõeline fänn ei jäta iidolit ka halvas. Ja ootamine tasus ära.
Õnnetul kombel kahepealise koletise Timberlake-Timbalandi kätte vangi sattunud DD-le tõttas appi prints valgel hobusel, kelleks osutus DD pikaajaline fänn Mark Ronson.
Superprodutsent võttis veteranuusromantikud enda tiiva alla ja putitas taas elule. Tulemuseks heliketas, mida Ronson on ise nimetanud DD hinnatuima plaadi «Rio» loogiliseks jätkuks, ja tal on tuline õigus. Duran Duran on pärast eksirännakut taas koju jõudnud ja teinud parima albumi pärast 1982. aastat.
Kui hiilgeaegadel oli DD popmuusika pioneer, kes lõi trende ja kelle moodi taheti olla, siis 1990ndate teisest poolest alates on nad katsunud ise moega sammu pidada ja uusimate trendidega kaasa minna, näitamaks, et ollakse ikka noored ja moodsad. Paraku pole see kuigi hästi õnnestunud.
Nüüd on sellest kompleksist lahti saadud ja tänu Ronsonile kõlavad ca 50-aastased tüübid samamoodi – tegelikult isegi paremini – kui 30 aasta eest.
«All You Need Is Now» koondab parimat varasest DDst: alustalaks olev Nick Rhodesi ainulaadne elektronmulin, andytailorlikud kitarririfid (mida tänapäeval kahjuks esitab keha Dom Brown), Roger Taylori džunglitrummid, John Taylori funky bass ja Simon Le Boni unustamatu vokaal.
Ronsoni mõjul on DD liikmed taasavastanud oskuse kirjutada haaravaid meloodiaid, segades neid elementidega, milles on selged mõjud bändi kahelt esimeselt plaadilt.
Nii pole imestada, kui «The Man Who Stoled The Leopard» kõlab nagu uus «The Chauffeur» või «Girl Panic» võimaldab tõmmata paralleele «Girls On Filmiga». Võrdusmärke saab panna veelgi: «Mediterrania» ja «Leave A Light On» = «Save A Prayer» ning «Runway Runaway» ja «Too Bad You’re So Beautiful» = «Careless Memories». Aga see ei ole enda plagieerimine, vaid samadelt alustelt taasloomine.
Jääb üle loota, et mehed on Ronsoni pikemaks enda külge sidunud ja see koostöö ei jää viimaseks. Mis sest et superprodutsent semmib töös hoogsalt Boy George’iga, eesmärgiks tuua aasta pärast välja Culture Clubi uus plaat.