/nginx/o/2011/04/19/560931t1h5e43.jpg)
Äsja remondist tulnud Valka kultuurimajas andsid kontserdi Läti Rahvusooperi orkester ja solistid. Esines ka helilooja ja pianist, jaanuaris 75. sünnipäeva tähistanud Raimonds Pauls.
Läti Rahvusooper ja Raimonds Pauls tõid kaksiklinna sündmuse
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Valkalased on Valga muusikaüritustel sagedased külalised. Seekord oli valgalastel põhjus Lätti minna ja seda kõige tulihingelisemad muusikasõbrad ka tegid. Oli siis selleks teadmine, et naabrite rahvusooperis on head lauljad, soov üle hulga aja kohapeal suurt orkestrit kuulda või tahtmine eestlaste jaoks kõige kuulsamat lätlast oma silmaga näha ja tema musitseerimisest osa saada – kõik õigustas üle piiri minekut.
Kaasahaarava sisendusjõuga sümpaatne dirigent Mārtinš Ozoliņš ja esimese solistina üles astunud võrratu hääle ja päikeselise olekuga Sonora Vaice lõid kohe kontserdi alguses üleva teatrimeeleolu. Iga järgmine solist tõi sellesse oma värvi.
Kontserdi esimeses osas esitati Ameerika heliloojate Leonard Bernsteini, George Gershwini ja Cole Porteri, teises osas Raimonds Paulsi loomingut. Maestro Pauls tuli oma kohale orkestri ette klaveri taha läbi saali dirigendi viipe peale. Publik võttis tema tuleku seistes ja pika aplausiga vastu. Kontserdi kogu teine osa kulges esinejatevahelises suures lugupidamises.
Nii rahvusooperi pere kui ka publik austab Paulsi kui isikut ja hindab tema loomingut ning see oli saalis kogu aeg tunda. Meloodiameistri loomingu esituses oli oluline tähendus ka autori enda meisterlikul klaverimängul koos orkestriga.
Lõpulaulu esitasid orkester, pianist ja kõik seitse solisti koos. Ka publik haarati kaasa. Neljandas reas istunud Vents Armands Krauklis näitas, et see laul tähendab lätlastele palju. Kuna aplaus üldse vaibuda ei tahtnud, jättis dirigent Paulsi otsustada, mida edasi teha, mille peale ühislaul kordamisele läks.
Koduteel said eestlased tunda rõõmu: elame linnas, kus on nii hea võimalus ka naabrite kultuurisündmustest osa saada. Vaja vaid silmad ja kõrvad lahti hoida.