Kertu Jukkum: Rakvere ööjooks kujunes ööujumiseks

Rakvere ööjooksu finišh Foto: Ain Liiva

Olin end Rakvere ööjooksu 10-kilomeetrisele distantsile küll kirja pannud, kuid mineku osas suutsin umbes kuus korda ümber mõelda. Esiteks venis päevane rabamatk ülemäära pikaks, teiseks olin liiga väsinud magamatuse tõttu ja lõpuks sain veel kassi käes pureda. Lõhkine sõrm paistetas minutitega üles ja sisse pugenud põletik tegi valu. Viimaks otsustasin, et lähen kõige kiuste, sest maratonini on jäänud vaid kolm kuud.

Rakverre jõudes sujus kõik kui võluväel. Number käes, viisin autovõtme pakihoidu ning jäi veel aega jutustadagi. Stardipaika jõudsin nii muuseas, sest ega ma eeltööd küll ei teinud ja marsruudist ega muust kasulikust infost polnud aimugi. Start läks, sõrm tegi põrguvalu ja väsimus haaras võimu, aga kohapeal toimuv tuleshow ja ilutulestik röövisid suurema osa tähelepanust. Esimesed kilomeetrid jäid seljataha lendleva kergusega. Rahvast oli raja ääres palju - kes kastis soovijaid veega, kes elas hoogsalt kaasa. Igal kilomeetril põnevad etteasted - muusikud ja tuleakrobaadid. See sinkjashall ähvardav taevas oli kui tellitud showelement. Tugenev tuul ja välgusähvatused andsid märku peagi saabuvast vihmahoost. Loodus ise oli jooksust osa võtmas. Hoidsin tempot, et jõuda finišhisse enne suuremat vihma. Pealegi olin selleks hetkeks otsustanud, et kõigi takistuste kiuste tahaksin joosta alla tunni. 

Umbes poolteist kilomeetrit enne lõppu sain osa tõelisest loodusväest: pikalt ähvardanud äikesevihm jõudis pärale. Vihm kallas, jooksjad olid sekunditega ligumärjad, jalad lirtsusid häälekalt. Ööjooksust oli saanud ööujumine. Milline energia! Olen jooksnud mitmetes paikades üle maailma, kuid see jooks Rakveres oli kindla peale elu ägedaim jooks. Korraldus, loodusjõu sekkumine ja kogu show rajal ja raja ääres - see oli maailma klass ja kindlasti on Rakvere jooks ka üks Eesti parima korraldusega jooksuvõistlusi. 

Minu saabudes oli finišhialale tekkinud korralik lomp ja lõpetajatele jagatavad õunad ligunesid allamäge voolavas vees. Jooksjaid tundus see mitte heidutavat ja naeratused olid jätkuvalt näol.  Vabatahtlikud andsid parima, et igale lõpetajale ligumärg medal ja kingikott laiali jagada. Olin õnnelik, et läksin ja sellest jooksupeost osa sain. Eesmärk sai täidetud, lõpuajaks registreeriti: 0:59:28. 

Koduteele asusin peaaegu alasti, sest viimasel hetkel startides ei vaevunud varuriideid kaasa haaramast. Võtsin tilkuva seljast ja lootsin, et politsei ei taba mind, sest paljalt sõitmise eest võib karistada saada mitme paragrahvi alusel. Järgmis ägeda jooksuni!