Pimeõhtusöök sobib hästi seltskondlikuks lõbutsemiseks

Pimeõhtusöögil juhtub ikka, et söögiriistade kõrval tuleb igaks juhuks appi võtta näpudki. Foto: Urmas Luik

Üha enam populaarsust koguv kinniseotud silmadega söömine on parajalt lõbus ja omapärane ettevõtmine, sest ükski sööjatest ei tea, mida süüakse, kuid samal ajal pole lugu, kui lauakombed logisevad. Keegi ju niikuinii seda ei näe.

Eelmisel laupäeval Pärnu Ammende villas teist korda toimunud pimesöömisel osalenud 32 inimest said seda kõike omal nahal tunda.

Mõista, mõista, mis on suus

Ammende akende taga heidab alles õhtuseid kiiri kaunis kevadpäike, kui pimesöömingule tulnud jagatakse restoranis viide lauda. Romantilise õhkkonna tekitamiseks keeratakse valgust maha, laudadel põlevad küünlad ja mängib vaikne meeleolumuusika. Saabujatele jagatakse tervitusjoogiks vahuveini Pierlant Blanc de Blancs Brut.

Õhus on tunda pinget, sest suurem osa inimestest ei tea, mis juhtuma hakkab. Pinge kerib tasapisi üles, sest ehteestlaslikult jääb osa 32st pimesöögile tulijast hiljaks.

Lõpuks on asi nii kaugel, et Ammende teenindusjuht Tõnis Kuuskmann viib külalised kurssi pimeõhtusöögi reeglitega. Esimene reegel on, et silmaklapid peaksid olema umbes 1,5 tundi vältava õhtusöögi ajal ees, siis saab elamuse kogu raha eest.

“Inimene sööb ju suuresti silmadega,” seletab Kuuskmann. “Nüüd saate aga proovida, mis tunne on süüa kõigi ülejäänud meeltega.”

Teiseks, kui kedagi tabab mõni häda, tuleks käsi tõsta ja teenindaja aitab külalise siis ruumist välja. Põnevuse huvides on soovitav klapid eest ära võtta alles ukse taga.

Kui reeglid selged, astub meie laudkonna juurde kelner Kalvi, kes teatab, et tema hakkab meid teenindama. Kokku sebib õhtu jooksul laudade vahel neli teenindajat. Siis palutakse kõigil klapid ette panna ja edasist lihtsalt nautida.

Mõneks ajaks langeb ruumile rõhuv vaikus, kuni serveeritakse kahe esimese käigu juurde kuuluvat punast Prantsuse veini, see on 2008. aasta Pinot Gris. Et tegu on esimese asjaga, mida “pimedad” arvata saavad, algab ruumis kohe üleüldine melu, mis enne õhtusöögi lõppu enam ei vaikigi.

Õhevil sööjad arutlevad lõbusalt absoluutselt kõige üle: kus asetsevad laual klaasid, kus söögiriistad ja kui palju on kellelgi taldrikul toitu. Et vähem segadust tekitada, on kõigil laual täpselt nii palju söögiriistu, kui käimasoleva käigu tarvis vaja. Vaid klaase koguneb õhtu jooksul lauale kolm, vahuveini, veini ja veega, ning neil kõigil tuleb kombates vahet teha.

Teenindaja Kalvi teavitab meid enne iga lüket oma tegevusest ja nii ütleb noormees klientidele ükshaaval, kui ta vahetab katte ehk söögiriistad, asetab lauale roa, vahetab veiniklaasi või kallab selle täis. Kogu tegevus on justkui teada, kuulda ja haistagi, kuid näha pole midagi.

Eelroaks pakutakse pimeõhtusöögil baklaþaani seesamipasta, eukalüpti, jogurti ja kohvi-laimi kastmega, kuid sööjad seda ei näe. Tunnen suus jahust maitset, kuid ei oska arvata, millega tegu. Pimedana on baklaþaani noa ja kahvliga tükeldamine paras ettevõtmine ja pistan kogemata peaaegu kogu tüki korraga põske.

Erilisi süümekaid mul sellest ei teki, sest hetk hiljem uurib üks lauakaaslane teistelt kõva häälega, kui suur see eelroog oli, sest tal sattus suhu kuidagi suur tükk. Arutlusest selgub, et taldrikul peaks olema ka midagi pähklitega (seesamipasta), kuid seda on peaaegu võimatu taldrikult üles kraapida ja nii jään järgmist käiku ootama.

Teenindusjuht Kuuskmanni sõnade järgi ongi pimesööjate suurim mure, kas taldrik on tühi või jäi sinna midagi veel, mida üles ei leia.

Enne vahekäiku hoiatatakse, et seda tuleb süüa kätega. Nii tuuakse lauale taldrik, millel midagi šokolaadiküpsiseid meenutav. Hiljem saame teada, et Ammende peakokk Marko Lumera mõtles pimesööjate jaoks välja kartulilaastud šokolaadi ja aniisiseemnetega.

Sööjate seas tekitavad laastud üksjagu elevust, kuid nii mõnigi jagab ära, mis on taldrikul.

Liha lipsas lauale, vein sülle

Enne põhirooga serveeritakse järgmist veini: Tšiilis 2005. aastal toodetud Garmen Merlot Reserve’i.

Põhiroana pakutakse sada protsenti kodukits ninast sabani värskete kartulite, roheliste ubade ja vahustatud kitsejuustu kastmega. Hiljem tunnistab peakokk Lumera, et saja protsendi sisse mahtusid kintsuliha kõrval väiksemas koguses kodukitse maks, süda ja kopsud.

Et kitselihal on üsna omanäoline lõhn ja maitse, saan päris ruttu aru, mida söön. Pealegi on liha kuus tundi ahjus olemisele vaatamata endiselt sitke nagu kingatald ja pimesi noa ning kahvliga sealt läbi närida on paras katsumus.

Nägijana mööda saali käiva fotograafi Urmas Luige sõnade järgi oli põhiroa söömine üks õhtu lõbusamaid hetki. Küll ei maitsenud ühele liha, teine ei saanud tükeldamisega hakkama ja kolmas lükkas kogemata liha üldse taldriku kõrvale lauale. Kuid eks see olegi ju pimeõhtusöögi võlu ja ootamatusteks tuleb valmis olla.

Tahan teada, mis tunne on käekõrval tualetti minna. Lükkan käe püsti ja kohe ongi üks ettekandja mu kõrval, kes palub haarata oma randmest ja siis tema suunistele vastavalt järgneda. Astu paremale või vasakule, mine otse ja nii kuni ukseni. Omapärane kogemus.

Tõe huvides pean tunnistama, et lauda naastes ajan esimese teona ümber oma pooltühja vahuveinipokaali, mille peale kuulen kõrval istuvalt naisterahvalt kohe heledat kiljatust: “Issand, mind tabas praegu miski! Ega see punane vein olnud?”

Palun tagasihoidlikult vabandust ja teen siis tasapisi kombates kindlaks, et veiniklaas seisab turvaliselt laual püsti. Naine ohkab rahunenult.

Õhtu meeldivaima osa sissejuhatuseks serveeritakse viimast veini: 2007. aasta Austria Grüner Veltliner Ausleset.

Siis järgneb üllatus. Laua keskele asetatakse midagi, mis täidab peagi ruumi magusa lõhnaga ja mööda lauda hiilib tuntavalt kerge aur. Hiljem saame teada, et laua keskele pandi kuiv jää, mille peale kallati sidruni ja tüümianiga maitsestatud vesi, mis pani kuiva jää aurama ja magusat lõhna eritama. Üllatus on üsna täiuslik ja ega keegi “pimedaist” eriti aru saanud, mis ruumis toimub.

Õhtusöögi lõpetab suurepärane sidruni-tüümiani - panna cotta, mille rikastamiseks oligi eeSpool nimetatud lõhn mõeldud.

Kui söömisega on ühel pool, teatab Kuuskmann, et klapid võib eest võtta. Rahva ette astub Ammende peakokk Marko Lumera, kes asub näitama ja kirjeldama elevil õhtusöögilistele söödud roogi. Kuuskmann tutvustab samal ajal proovitud veine.

Kuigi Pärnus ei pakuta veel pimeõhtusööki, kus pimedas ruumis teenindavad sööjaid nägemispuudega inimesed, on kogemus sellele vaatamata proovimist väärt.

Palun lugejatelt ja Ammende villalt vabandust Pärnu Postimehe paberversiooni lipsanud pealkirja kirjavea pärast. Meeldivat lugemist.

Andris Tammela