:format(webp)/nginx/o/2017/08/03/6953783t1h4952.jpg)
Arheoloogid leidsid Bulgaarias Musta mere äärses Kavarnas kunagises kindluses väljakaevamisi tehes vana pronkssõrmuse, mida sajandeid tagasi kasutas salamõrvar.
Tappev sõrmus, mida kasutas 14. sajandi salamõrvar
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ancient-origins.com teatel pärineb see 2012. aastal leitud sõrmus 14. sajandist. Sõrmusel on salapeidik, kuhu mahub piisaval hulgal mürki, mida sai varjatult ohvri jooki või toidu sisse panna.
Bulgaaria arheoloogiainstituudi asejuht Boni Petrunova selgitas, kuidas seda sõrmust kasutati.
«Sõrmust kanti parema käe mõnes sõrmes, mürgi väljastamiseks on sõrmuses ava, mida saab teise käega lihtsalt varjata. Oletada võib, et kuna sõrmuses oli tugevatoimelist mürki, siis ei kantud seda kogu aeg, vaid ainult siis, kui oli vaja,» lausus ekspert.
Bulgaaria arheoloogide teatel ei ole nad varem keskaegsetest kindlustest selliseid sõrmuseid leidnud, Kavarnast leitu on esimene.
Nad lisasid, et leid tehti kindlusest, mis kuulus kohalikule aristokraadile ning 14. sajandil kasutati vaenlastest ja poliitilistest vastastest vabanemiseks sageli mürki.
«Ajaloolistel andmetel oli seal peretüli, sest valitseja, vürst Dobrotitsa ja ta poeg Ivanko Terter ei saanud omavahel läbi. Poeg tahtis võimu haarata ja tekkis kaks leeri, mis omavahel sõdisid, hukkus palju aadlikke, kellest osa mürgitati,» selgitasid arheoloogid.
Mürgisõrmuseid on kasutatud juba enne 14. sajandit. Mitmete kirjutiste kohaselt kasutati neid lisaks vastaste tapmisele ka vangi langemisel enda tapmiseks.
Väidetavalt oli mürgisõrmus ka Kartaago väejuhil Hannibalil, kes kasutas oma sõrmuses olnud mürki, et endalt elu võtta, sest ta ei soovinud langeda roomlaste kätte.
Samuti olevat Vana-Kreeka oraator Demosthenes kasutanud 322. aastal eKr enda tapmiseks sõrmuses olnud mürki.
Mitme Lähis-Ida allika teatel valmistas araablasest keemik, kes elas ja töötas kaheksandal sajandil, sellise arseeni, mille abil sai mürgitada jälgi jätmata. Kui tavalise arseeni puhul on tunda talle omast lõhna ja maitset, siis see arseen ei jätnud peaaegu mitte mingisugust lõhna, maitset ega jälge. Sellega tapmised kirjutati sageli toidumürgistuse arvele.
Mürgisõrmused olid väga levinud renessansiajal, kuid siis kasutati ka mürgiga kirju, peekreid, nuge, kuid ka huulepulki ja parfüüme. Salamõrvamine mürgi abil muutus aina lihtsamaks ja vahele ei jäädud.
Isegi tänapäeval kasutavad paljude riikide luureteenistused kahjulikke aineid ja mürke ohtlikuks peetavate agentide tapmiseks.
Bulgaaria ajaloost on teada mitu mürgitamisjuhtumit. 13. sajandil oli mitu sellist, mis on seotud valitseja Kalojaniga, kes valitses 1196 – 1207.
:format(webp)/nginx/o/2017/08/03/6953785t1h8404.jpg)
Kalojanil oli kaks vanemat venda, Theodor ja Asen. Asen mõrvati 1196 ja keisriks saanud Theodor tegi Kalojanist kaasvalitseja, kuid aadlikele ei meeldinud Theodor. See valitseja tapeti salamõrvari poolt. Troonile sai Kalojani, kelle käsi paremini ei käinud, kuna ta suri 1207. aastal Kreekas Thessalonikid piirates salapärastel asjaoludel. Arvatakse, et ka tema mürgitati.
Kalojani lesk, Cumani printsess Anna abiellus pärast mehe surma uue valitseja Boriliga. Kalojani tütar Bulgaaria Maria abiellus Flandria kuninga Henriga, kuid printsess Anna lasi 11. juunil 1216 oma väimehe mürgi abil mõrvata.
Pilti vaata siit.