White Lies: meie muusika võiks olla suurem kui meie

White Liesi liikmed unistavad sellest, et nende muusikat tunneks kogu maailm, neid endid aga mitte keegi. Foto: White Lies

Briti bändi White Lies on võrreldud Joy Divisioni, The Cure’i ja veel mitme melanhoolse rokk­bändiga, mis on ühtaegu nii indie- kui ka suure staadioni bändid.

White Liesi liikmed on öelnud, et ei oska sellistest võrdlustest midagi arvata – nad polnud veel sündinud, kui need, kellega neid kõrvutatakse, tegutsesid.

White Lies tuli kokku alles 2007. aasta lõpus, kuid edu on tulnud kiiresti. Nad on andnud välja kaks albumit – «To Lose My Life» (2009) ja «Ritual» (2011) –, tõusnud Briti albumimüügiedetabelis esimeseks, löönud laineid nii muusikaajakirjanduses kui ka kontserdilavadel ning ka ansamblina märgatavalt arenenud.

Pühapäeval esineb White Lies Tallinnas Rock Cafés, sel puhul leidis laulja ja kitarrist Harry McVeigh aega vastata mõnele küsimusele.

Kuuldavasti jätsite praeguse Aasia-tuuri katki, kuid peagi olete jälle ratastel. Kuidas teiesugused pigem tagasihoidlikud ja koduse eluviisiga tüübid, nagu ma lugenud olen, üldse tuuritamisse suhtuvad?

Reisimine iseenesest võib muidugi üsna tüütu olla, kogu see lendamine ja lennujaamades passimine jne. Aga kontsertide andmine on kindlasti parim põhjus, miks üldse bändi teha. On vägev anda maailma eri paigus kontserte ja näha, kui kaugele su muusika su enda maast või kodust on jõudnud ja kui paljusid inimesi puudutab. Kõlab küll klišeelikult, kuid nii see on.

Eestit külastavatelt bändidelt on tavaks küsida, mida nad Eestist teavad – mida teie teate?

Ega väga palju tea. Tean, et Eestil on olnud keeruline ajalugu ja et turistidele meeldib väga teie vanalinnas käia. Jälle üks põhjus, miks on hea bändis olla ja tuuritada – saab turisti mängida ja tutvuda uute kohtadega.

Helilooja Arvo Pärti teate?

Jaa, muidugi.

On üks üsna naljakas lugu, kuidas briti kirjanik Hanif Kureishi rääkis oma lemmikheliloojast Arvo Pärdist ja nimetas teda sealjuures korduvalt poola heliloojaks. Pärdi muusika tegeleb palju sakraalsete ja ülemaiste teemadega. Ka teie viimane album «Ritual» on viinud kriitikute mõtted vahel teatava sakraalsuse, maagilisuse, ülevuse juurde. On nad õigel teel?

Kes otsib, see leiab. (Naerab.) Kindlasti on religioossed teemad olemas ja ka olulised, kuid need on teemad teiste teemade seas. Tegelikult räägib meie plaat igapäevaelust, paljudest väikestes toimingutest, rituaalidest, millest osa on loomulikult ka religioossed. Armastusest räägib muidugi.

Kuid kõik need rituaalid ei ole sugugi ülevad, sageli on need lihtsalt rutiinsed ja igavad, nagu näiteks rutiinne telekavaatamise rituaal.

Mais siirdute Ameerika-turneele, esinete ka David Lettermani jutusaates jne. Briti bändidel oleks nagu mingi kihk Ameerika n-ö vallutada – alates The Beatlesist ja lõpetades Oasisega, kui rääkida neist lärmakamatest. Kuidas teil selle vallutuslustiga on?

Kui me bändiga alustasime, siis isegi oli selliseid mõtteid. Peagi aga sai selgeks, et see pole võimalik, kui ei ole valmis kuue-seitsmekuiseid tuure ette võtma. Usk ja tahe peavad selleks ikka tugevad olema, ja tundub, et meie nii väga ei taha.

Tegelikult olen ma päris rahul sellega, kuidas meil Suur­britannias ja Euroopas üldse läinud on. Ameerika pole meie prioriteet, pigem Euroopa – meil on siin palju fänne ja neile mängimine teeb meil tuju väga heaks.

See Ameerika-küsimus tekkis mul kuulates «Rituali», mis meenutas mulle mitmel puhul U2d ja sellega seoses maailmavallutuslikke ambitsioone.

Ei ole muidugi mõtet eitada, et oma muusikaga oleme algusest peale olnud väga ambitsioonikad ja tahtnud kõlada ikka nagu üks korralik suur rokkbänd. Tõsi ta on, et ajalooliselt on sellised ambitsioonid enamasti Ameerikaga seostunud. Me oleme aga mingis mõttes väga isekas bänd ja teeme täpselt sellist muusikat, nagu meile meeldib. Me ei kaalu eriti võimalust kuhugi turule tungida ja vastavalt sellele oma meeleolu sättida. Aga U2 mõju on meie muusikas tunda muidugi, seda ei saa ka eitada. (Naerab.)

Kuulsus teid siis väga ei huvita?

Ei, absoluutselt mitte. Minu ja ka teiste jaoks meie bändis on väga tähtis, et saame tänaval tundmatuina ringi käia – ja me saamegi. Tahame, et meie muusika oleks suurem kui meie. Seetõttu ma väga imetlengi selliseid bände nagu Radiohead või Muse, kelle muusika on väga võimas, ent kutid ise kõige paremas mõttes täiesti tavalised. Meie ideaal on ka selline, et muusikast peetakse lugu ja ise saame selle juures olla täiesti tavalised, normaalsed inimesed. Ja praegu asjad sedasi ongi.

Kumb teile rohkem meeldib, Britney Spears või Lady Gaga?

Kindlasti Lady Gaga. Minu arust on ta esiteks väga andekas ja teiseks sedasorti võimas popstaar, keda nähtavasti miski tema eesmärkide saavutamisel takistada ei saa. Arvestades, kui kiiresti ta on suutnud popmaailma vallutada, peab ta olema väga intelligentne ja teadma väga täpselt, mida ta tahab ja kuidas seda saada.