/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/07/26/6927035t1h882e.jpg)
Tuntud triatleet Liis-Grete Arro kirjutab avameelselt oma võitlusest buliimiaga ja tunnistab, et viis ja pool aastat hiljem on saabunud viimaks hetk ja tervisenäitajad, mida noor naine on oodanud.
Noor tippsportlane võitlusest buliimiaga: tahtsin karjuda ja nutta!
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
«Toitumishäire ei ole haigus, mis täna on ja homme pole. See võib teha Su keha ja vaimuga kõik ja samal ajal, kui teed veel tippsporti, annad oma kehale valu ja viha topelt,» räägib tänaseks tippspordiga lõpparve teinud ja buliimiaga rinda pistnud triatleet Liis-Grete Arro.
«Seda tuleb endale tunnistada ja lihtsalt elada temaga koos. Nii on ka minul. Raske, kuid võimas ja tohutult õpetlik,» viitab buliimiaga rinda pistnud noor sportlane.
/nginx/o/2017/07/26/6927037t1hf2dc.jpg)
Liis-Grete sõnul on viimase viie ja poole aasta jooksul palju juhtunud ja korda saadetud. «Lõpetatud sport, uuesti alustatud, tervis korrast ära, tervis jälle parem,» kinnitab Liis-Grete ja lisab, et eelmine aasta oli tema jaoks üks raskemaid aastaid. «Sain tagasi jooksma, saavutasin mõne tulemuse, kuid ühel hetkel andis keha jälle märku, et miski on siiski valesti,» meenutab endine tippsportlane, keda vaevanud väsimus, kõhuvalud ning ta keha pole korralikult töötanud juba 6 aastat!
«Tuli panna paika, mis on elus tähtis ja kus on prioriteedid! Raske, valus, karm, kuid parim ja julgeim otsus, mis ilmselt teinud olen! Öelda ei ja võtta vastu nii palju otsuseid ning teha muudatusi,» räägib Liis-Grete oma keerulisest kogemusest.
Liis-Grete lõpetas taas trennitegemise, enesepiitsutamise ja hakkas mõistma, et toit on kütus ja süüa on võimsam ning parem kui kunagi varem. «Ise teha munaputru, osta koju süüa – minu jaoks oli see kõik uus, aga see tuli,» nendib Liis ja lisab, et suurima tänu võlgneb ta Sille Velile ja muidugi oma emale, kes on abistanud parimate tohtrite leidmisega. «Ka mu kõikvõimas vend on minu eeskuju ja teda kuulan ma alati, nii ma läksin ja tegin uuesti analüüsid, kui ta mind käskis,» on Liis täna tänulik oma Ameerikas elavale vennale.
Eile arstilt saabunud kõne muutis Liis-Grete elus kõik. «Analüüsid pole kõik need aastad kordagi nii head olnud,» viitab noor naine saabunud kõne sisule ja ütleb, et tahtis karjuda, nutta ja rõõmu kõigiga jagada.
«Saan ise ka aru, et palju on muutunud, ma näen ja tunnen seda oma kehas olles ja see on sõnulseletamatu tunne,» ütleb raske haigusega elama õppinud noor naine. Ja lisab, et spordimaailmast ei kao ta kusagile, sest see kõik on justkui talle loodud. «Ükskõik, kas ma jooksen, ujun, mängin võrku, sõidan rattaga, jalutan tunde metsas – see on lihtsalt Liisu maailm. Ja kõik need inimesed on minu inimesed,» ütleb end Eesti ja spordipatrioodiks nimetav Liis-Grete Arro lõpetuseks.