:format(webp)/nginx/o/2017/07/25/6924687t1h75c9.jpg)
Iisraeli Tel Avivi ülikooli uuring näitas, et Vana-Roomas olid tsitruselised luksus ja tervisetoit, mida said endale lubada vaid jõukad.
Vana-Roomas olid tsitruselised luksus, mida said endale lubada vaid rikkad
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Vahemere ääres oli kaua aega ainsaks tsitruseliseks sidrun ning kulus sajandeid, enne kui sinna jõudsid Kagu-Aasiast aplesinid, laimid ja pomelod, kirjutab Live Science.
«Sidrunid olid alguses haruldased, kuid siis hakkasid kaubavahtuse tõttu levima ja neid tarbisid kõik ühiskonnaklassid. Pikka aega sai vaid Rooma kõrgklass lubada endale apelsine ja laime, kuid nende levik oli kiirem kui sajandeid varem sidrunite oma,» teatas Tel Avivi ülikooli arheobotaanik Dafna Langgut.
Lagngut uuris iidseid tekste, freskosid, väljakaevamistel leitud münte ja anumaid, et teha kindlaks, kuidas Rooma impeeriumis tsitruselised levisid ja kuidas neid kasutati.
Ta otsis tõendeid ka taimsete jäänuste seast, pannes lõpuks kokku teekonna, kuidas tsitruselised Kagu-Aasiast Vahemere äärde jõudsid.
Esimesena jõudis Vahemre äärde näsaviljaline sidrunipuu (Citrus medica) ja selle viljad. Neid on kujutatud mitmetel Rooma impeeriumi aegsetel freskodel ja seinajoonistustel.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/25/6924687t1h75c9.jpg)
«Tsitrused levisid lääne suunas. Rooma impeeriumi aladelt on leitud 2500 aasta vanuseid näsaviljalise sidrunipuu jäänuseid, eelkõige seemneid. Sidrunid levisid 3. – 2. sajandil eKr läbi tänapäeva Iisraeli, Jordaania, Liibanoni, Süüria ja Küprose. Rooma Foorumilt on leitud sidrunite jäänuseid, mis pärinevad esimesest sajandist eKr ja ka esimesest sajandist pKr. Lisaks on leitud sidrunipuude ja viljade jäänuseid jõukate roomlaste villade aedadest, eelkõige Vesuuvi vulkaani juures asunud Pompeist ja Herculaneumist, mis mattusid aastasadadeks vulkaanituha alla,» teatas arheobotaanik.
Kulus veel umbes 400 aastat enne, kui Vahemere piirkonda jõudis harilik sidrunipuu (Citrus limon), alguses oli see kalli hinna tõttu vaid eliidi luksus.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/25/6924697t1h5fef.jpg)
«Rohkem kui 1000 aastat tunti Vahemere piirkonnas, Rooma impeeriumi aladel vaid näsaviljalist sidrunipuud ja harilikku sidrunipuud. Kõrgklass pidas sidrunit luksulikuks söögiks ja ravimiks. Samuti hinnati neid tsitruselisi hea maitse ja lõhna pärast,» selgitas teadlane.
Mitmetel Rooma müntidel on kujutatud sidruneid, need olid siis eksklusiivsed ja kallid. Lõuna-Itaalia kliima on sobiv sidrunipuude kasvatamiseks ja nii mõnigi sai seal nende viljade müügiga jõukaks.
Pärast sidruneid jõudsid Vahemere äärde ja Rooma impeeriumi aladele mõruapelsin (Citrus aurantium), laim (Citrus aurantifolia) ja pomelo (Citrus maxima). Oletatakse, et need tõid sinna läbi Sitsiilia ja Ibeeria Lähis-Ida alaldelt pärit isikud.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/25/6924679t1hddbb.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/07/25/6924685t1h30c0.jpg)
:format(webp)/nginx/o/2017/07/25/6924691t1h89d6.jpg)
«Moslemid võisid mängida tsitruste levikus tähtsat rolli, esmalt hakati neid kasvatama Põhja-Aafrikas ja siis Lõuna-Euroopas. Mitmed tsitruseliste nimetused pärinevad araabia keelest. Tsitruseliste kaubandus käis läbi mitme ala, ulatudes Indiast Vahemere äärde, osad neist aladest olid moslemite kontrolli alla ja seega liikusid ka nende antud nimetused läände,» selgitas Langgut.
Eelviimasena jõudis Vahemere äärde apelsinipuu (Citrus sinensis), oletatavalt alles 15. sajandil pKr. Selle tõid Itaalia ja Portugali kaupmehed, kes käisid kauplemas Lähis-Idas.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/25/6924693t1h1a00.jpg)
Kõige viimasena saabus mandariin (Citrus reticulata), mida hakati Vahemere ääres kasvatama ja mille vilju tarbima alles 19. sajandil. Mandariin jõudis Vahemere äärde alles 2200 aastat pärast sidrunit.
:format(webp)/nginx/o/2017/07/25/6924689t1hf21e.jpg)