Staarlinnapea põlema pannud Roone Roosti teose eksklusiivne näidispeatükk

Roone Roost pani oma raamatus "mis sul Viga on." staarlinnapea Savisaare piltlikult põlema Foto: elu24.ee

Kirjastus Raudwara pakub ainulaadse võimaluse Elu24 lugejatele tutvuda verdtarretava kirjandustüki «mis sul Viga on.» terava peatükiga meie emakeele kohta. Teos on saadaval kõikides Rahva Raamatutes üle Eesti.

EESTI KEEL

Teatud ütlused, mida me igapäevaselt kasutame, vääriksid minu meelest veidi rohkem tähelepanu.

Näiteks «riistapuu». Mis asi on riistapuu? Pane silmad kinni ja kujuta endale ette, milline võiks välja näha üks tõeline riistapuu. Kes selle esimesena ära patenteerib, saab seksmänguasjade maailmas automaatselt legendiks.

Ütluse «kops üle maksa» meie keelde infiltreerumise puhul ei olnud anatoomia ilmselt teemaks. «Keelepeksja» – me kõik oleme selle tähendusest teadlikud, aga otsetähenduse põhjal võiks arvata, et niimoodi nimetatud inimene peaks olema üks üpriski vaikne vend.

«Vigurvänt» – mis asi see on? Pedaaliga suguelund? Mõni uus haigus, millest me teadlikud ei ole? Kõlab päris ebamugavalt.

«Pea laiali otsas» – see kõlab rohkem nagu diagnoos. «Ta osales intensiivses tulevahetuses, kahjuks on tal nüüd pea laiali otsas» Kui inimesel on pea laiali, siis kuidas see saab enam üldse olla temaga ühendatud?

«Tulevahetus» – isegi siis, kui kamp inimesi, kellel on relvad, tulistab inimesi, kellel ei ole relvi, nimetatakse seda tulevahetuseks. Mida siis täpsemalt vastu saadakse? Verd? Ajutükke? Võiks ju eeldada, et kui üks osapool saab kõik kuulid, siis teine osapool võiks ka midagi saada. Äkki on selleks rõõm tehtud tööst?

Mööda ei saa ka uue aja sõnadest, mida meie targad keeleteadlased ja nende kurjad jüngrid ajaleheveergudele pressivad. „Rüperaal“ – mis on viga sõnal „sülearvuti“? «Ostlemine» – mida? Poes käimine on ütlemiseks liiga keeruline? Tõsiselt, naljakas on mõelda, et mingid inimesed sisustavad päevi sellega, et kaitsta keelt võõramaiste terminite eest. Huvitav, kas need inimesed tegelikult ka arvavad, et selle riigi ja kultuuri ainuke probleem seisneb selles, et meil ei ole piisavalt head sõna, mida «shapingule» vastu panna?

Oled sa tähele pannud, et eesti keel on üpris vägivaldne?

Me «lööme aega surnuks», bussipeatustes «laseme inimesi maha» ja kõik uued asjad on «verivärsked». Kui kõik tasa on, siis on «haudvaikus». Noored inimesed on meil «verinoored» ja see, mida nad sageli teevad, on «elupõletamine». Vanad inimesed on jällegi «keelepeksjad» ning «surmale võlgu». Meie lemmiksulajuustu nimi kõlab nagu «veremaik» ning me sööme «verikäkke» ja «verivorste». Kui keegi ei ole just eredaim kriit karbis, siis on ta «tapvalt loll» ja kui keegi lobiseb liiga palju, on oht saada «surnuks räägitud».

Kui me töötame üle, siis oleme «surmväsinud» ja peale väikest puhkust oleme jälle «löögivalmis». Kui meil midagi teha ei ole, on meil kas «surmigav» või oleme «tapvalt tüdinud». Kodus armastavad naised meestele «pähe istuda». Enne peole minekut «löövad naised ennast üles», et mehed neile «külge lüüa» tahaksid ja poes käies «lööme raha laiaks».

Kui keegi nooti ei pea, siis on talle «karu kõrva peale astunud». Juues «neelame mõõka» või «ajame päkad silma». Pohmakaga on «mõõk suust uuesti väljas» ja «pea lõhub otsas». Aga me hoiame teineteist ja peksame pihku, kui me just surmväsinud ei ole ja haudvaikselt ei maga.