Juhtkiri: isamaalised pisarad ja magamine koos prussakatega

Kertu Jukkum Foto: Erakogu

Laulurahvana on igaühel meist oma isiklik meenutus ja kogemus laulupeoga. Kes laulukaare all just laulmas pole käinud, on pidu kaemas käinud või vähemalt riigitelevisiooni vahendusel seda jälginud. Minu laulupeomeenutus pärineb aastate tagant, kuid on meeles eredalt, justkui oleks see juhtunud hiljuti. 

Jõgeva gümnaasium, kus teiste seas õppis ka muusik Alo Mattisen, on alati olnud tugeva muusikalise hariduse andja. Ennekõike on selle eestvedajaks karismaatiline muusikaõpetaja Maret Oja, kellele mitte keegi kunagi vastu ei julgenud hakata. Reegel oli lihtne: kas laulad kooris ja osaled laulupeol või lepid parimal juhul tunnistusel hindega 3. Kooris lauljad kindlustasid oma tunnistusele aga hinde 5. Teadmata, kas ma ikka päriselt laulda oskan, panin end kiiresti koori kirja. Õpetaja Maret kuulas mu üle ja kamandas «sopranite» häälegruppi. Rõhutades veel, et koorist puudumine on keelatud. 

Esimene kord, kui olin teeninud välja laulupeol osalemise, võis olla aastal 1999. Olin siis teismelise maalapsena umbes kolmandat korda pealinnas. Vägev värk! Ööbimine oli meil ette nähtud Lasnamäel asuvas Tallinna Laagna gümnaasiumi spordisaali põrandal. Viimane oli meie kohale jõudes aga tihedalt lauljatega täitunud ja mina smugeldasin end suurematega klassiruumi põrandale magama. Poisid rääkisid unejutuna hirmutavat lugu prussakakarjadest, kes sealsetes seintes pidid elama. Ma muidugi ei uskunud, sest ega ma naiivne pole. 

Sügava une faasis ehmatasin end üles, kui tundsin mingit liigutavat jäledat tegelast oma näol. Ma vannun, et see polnud ettekavatsetud, kuid haarasin selle putuka ja viskasin järgmisse paika. Arvestades, et põrand oli magajaid tihedalt täis, kahtlustan, et keegi sellega pihta sai. Järgmisel hommikul pakkisin asjad ja otsisin kitsa nurga siiski spordisaali põrandal, lootes, et suuremal pinnal annab neil väikestel elajatel mind otsida. 

Laulmine öiste kogemuste tõttu ei kannatanud. Ülevad hetked, uhkus rinnus, laulsime kõiki neid imelisi laule, mis õpetaja Maret meile pähe oli tuupinud. Loo ajal «Ei ole üksi ükski maa» ma poetasin lausa pisaraid. Või no kui päris aus olla, siis ikka päris kohe pillisin. Vägev oli! Ja see uhke tunne, mis vaevu rindu ära mahtus! Siis kohe ma lubasin, et kooris laulan ma edasi ja teen, mis võimalik, et taas ja taas laulupeole pääseda. 

Soovin kõigile noortele ülevaid ja meeldejäävaid hetki, keda suur esinemine ootab ees. Mälestused, mis sellelt peolt kogute, jäävad teiega. 

30. juunist algab Tallinnas XXI noorte laulu-ja tantsupidu «Mina jään». Jälgi kajastusi Postimehest ja Elu24-st.