Mängusõltuvus nagu õudusfilm

Foto: Liis Treimann/Postimees

Kaur ja Lissi pole kumbki maainimese tüüpi. Vanavanemate lagunevasse tallu tõid neid suurlinna tulede all sündinud kodutus ning meeleheitlik otsus otsast alata – pärast seda, kui nende abielu pandi armutult proovile. Mitme lõpu järel on üksnes lootus see, mis aitab uue alguse piirjooned elus ja eneses ära aimata.

Veel kolm aastat tagasi olid Kaur ja Lissi abielupaar, keda nende edukuse ja hella ühtehoidmise pärast kadestati. Mõlemad pidasid hästitasustatavat ametit, nende kaks algklassiealist tütart õppisid eliitkoolis ja nende kenasse ruumikasse korterisse sattusid sagedaste külalistena nii mõnedki üldsusele tuntud inimesed. Idüll kestis ajani, mil pereisa muutus kummaliselt äraolevaks ning hakkas õhtuti üha hiljem ja hiljem koju saabuma.
“On sul keegi teine?” küsis Lissi mehelt otsesõnu. Pearaputus ja pisut jõuetu naeratus saatsid vastust: “Kuidas sa küll niisuguse asja peale tuled, kullake? Lihtsalt ... mu töökoormus on suurenenud, pean tegema lisatunde, osalema ärilistel nõupidamistel.”
Lissi oli aga tahutud samast puust, millest sarmikate ja sõnaosavate meeste abikaasad muiste ja mullugi. Et kahtluseuss südamesse üha sügavamaid käike uuristas, murdis üksildaselt aega veetev naine endale antud tõotuse elukaaslase järel mitte kunagi nuhkida ja võttis mitmel õhtul järjest kõne mehe kontorisse.
Vastamata jäänud kutsungid tõid selguse, et töökohas ei viibi neil hilistel tundidel ainsatki hingelist. Mobiiltelefonile vastas Kaur siiski, taustaks niisuguse iseloomuga lärm ja muusika, mis kohe kindlasti ei kõlba saatma ärilisi nõupidamisi.
“Varsti olen kodus,” teatas mees tavaliselt ja lõpetas kõne. Kaur ilmus tõrjuva ja halvatujulisena, kostes traditsioonilisele “Kus sa olid?” niisama traditsioonilisega: “Istusin paari sõbraga pubis, lõõgastusin, tegime mõne õlle. Kas seda ei tohi või?” Naine kehitas õlgu ega pidanud vajalikuks ennast tõrksa taltsutamisega rohkem vaevata.

Kuude möödudes hakkas Lissi kõrvu jõudma ärevaid signaale, et Kauri võib sageli kohata kasiinodes, ja mitte pealtvaatajana. Naine põrkus vastu seda teadasaamist hingetuks.
“Sa pole ju ometi mängusõltlane, kallis?” esitas ta mehele ettevaatliku küsimuse. Lapsed viibisid sõpradega kinos, oli üks neist raugetest ja läbipaistva hämarusega täidetud varatalvistest õhtupoolikutest, mis on otsekui loodud südamest südamesse suunatud neljasilmavestlusteks.
Kauri reageering kujunes ootamatuks ja ehmatavaks. “Pagan võtaks, kas sul tõesti pole muud teha kui jutumooride plära kuulata ja seda uskuda?” Tõusis räpakalt, viskas käes olnud veiniklaasi põrandale kildudeks ja väljus ust paugutades korterist.
Sellest pärastlõunast sai Kauri ja Lissi õnneliku abielu lõpu algus. Hooliva, sõbraliku ja naeruhimulise pereisa asemel saabus hilisõhtutel või keset ööd koju kergesti ärrituv, sünge ning endas mingit seletamatut painet ja ohutunnet kandev inimene.
Aasta pärast tuli ilmsiks, et Kauril on juba mitu kuud tasumata autoliisingu osamaksed. Kui Lissi selle kohta aru päris, nähvas mängurist abikaasa, et ta pangaarve on tühi, sest ette oli tulnud ootamatuid väljaminekuid, ja need olevat niisugust laadi, millest ta naisele rääkida ei kavatse.
“Keda sa küll püüad petta, mind või iseennast? Tunnista ometi, et mängid oma raha maha. Kas sa ei arva, et vajad abi? Ja kas sa sellele oled mõelnud, et mina sinu kõrval enam kaua vastu ei pea? Ma jätan su maha,” tõi Lissi oma otsuse lagedale.
Mehes näis midagi murduvat. “Ma loobun oma pahest, luban sulle,” kinnitas ta. “Anna mulle veel natuke aega, küll sa näed, et kõik muutub varsti jälle heaks. Usu mind seekord veel!”

Nagu aga peagi selgus, ei sisaldanud antud lubadus mitte midagi peale tühjade sõnade. Lissi ei saanud mehelt enam peaaegu üldse majapidamisraha, üks pere autodest tuli liisingufirmale tagastada, kõigele muule lisaks hakkasid kodust kaduma hinnalised esemed – ehted, maal söögitoa seinalt, antiigipoest muretsetud portselannõud.
Avastanud, et laekakesest puuduvad tema kõige armsamad, Kaurilt nende viiendaks pulma-aastapäevaks kingituseks saadud veetilgakujulised kuldkõrvarõngad, puhkes Lissi lohutamatult pisaraisse.
“Need on lombardis,” tunnistas mees vaikselt. “Mul on tekkinud mitmeid võlgu, ma ei leidnud raha hankimiseks hetkel muid võimalusi. Sa ei jää oma kõrvarõngastest ilma, ma ostan need varsti välja.”
“Kuidas sa ometi ei mõista, et need pole siis enam need. Neil on alanduse ja reetmise hõng juures. See on sama, kui et sa viiksid armastuse pandimajja, kus see vedeleks tolmusel letil kõikide käperdada. Oleks see väljalunastatuna veel endine? Lase ennast aidata ja pöördu nõustaja poole. Niisugusel moel meie elu enam jätkuda ei saa.” –
“Sul on õigus,” ei vaielnud Kaur vastu. “Ma otsin abi, ehkki ... liiga palju on juhtunud, võib-olla on juba lootusetult hilja. Tunnen ennast nagu õudusfilmis, kus mulle on kaela määritud peaosa.”
Mida mees nende sõnade all mõtles, see tuli üsna pea päevavalgele. Olles kurnatud võlanõudjate ähvardustest ning teadmisest, et üksi ta oma räpast saladust enam hoida ei jaksa, avas Kaur naisele kogu tõe. Kahe ja poole aastaga oli ta suutnud soetada endale võlad, mille kogusumma suurus tõi kananaha ihule.
“Mul pole mingit õigust paluda, et sa jääksid, Lissi, julgen vaid loota, et sa seda teed,” lõpetas ta oma nukra monoloogi.
Lissi jäi, sest armastava naise südames ei puudunud koht ka andestusel ja kaastundel. Ühisvarana muretsetud ja kauniks renoveeritud kesklinnakorter pandi võlgade katteks müüki ning neljaliikmeline pere leidis end kodutuna ja säästudeta uute võimaluste ja alguste järele ringi vaatamas.

Kauri isa, kes ääremaal asuval vanematekodul oli hädapärase kõpitsemisega siiani hinge sees hoidnud, pani pojale ette sinna perega elama asuda. Et mõlemale lubati sealkandis ka teenistust, kolitigi pealinnast ära.
Selles külakeses on seitse suitsu ja ahvatlevalt plinkivad kasiinode tulikirjad ei paista siia kauguste tagant kätte. Tööle ja kooli peab sõitma paarikümne kilomeetri taha väikelinna, mille kõige patusemad paigad on tilluke trahter ja bussiootepaviljon, kus teismelised õhtuti suudlemas käivad.
“Kõik, mis minus hetkel on, seisab koos armastusest ja süütundest pere vastu, kes minu rumaluse pärast kodu kaotas. Ja tänust, et Lissi minu pärast nii paljust loobus ega keelanud mulle oma toetust. Kõrvuti vana talumajaga tuleb mul üles ehitada meie uus elu,” sõnab Kaur. “Ma tahan väga loota, et tulen sellega toime.”
Taamal, läbi raagus lehtpuusalu helgib lapike järvepinda ja öiti libisevad vette langevad tähed. “Pole vist raske ära arvata, mida ma neid tähti vaadates soovin,” lisab mees ja pöörab pilgu valgustatud aknasse, mille taga on kolm kallist inimest. “Algust, mis kunagi enam lõpuks ei muutuks.”

• Virumaa Teataja avaldab paar korda kuus suhtelugusid, mis on võetud elust enesest, ehkki kohati võivad need tunduda uskumatud. Iga kirjutise taga on keegi meie hulgast, kellegi mure või läbielamine.