/nginx/o/2011/04/04/551387t1h07e0.jpg)
"Hop"
Osades James Mardsen, Gary Cole, David Hasselhoff, Kaley Cuoco.
Lavastanud Tim Hill.
1 tund ja 36 minutit.
Hinnang: 0-5 aastat hea, veidi vanematele mitte enam nii väga.
Vaata kinode kavasid siit.
Lihavõttejäneste pereprobleemid kinolinal
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Ameerika filmitööstus hoiab igasuguseid riiklike pühasid väga kõrges hinnas, sest nende ajal ekraanidele jõudnud linateosed teevad tavaliselt ligi kolmandiku võrra suuremat kassat. Mõnikord isegi rohkem.
Sellepärast on üsna mõistetav Hollywoodi soov pühadeperioodi natuke pikemaks venitada, et sellelt võimalikult palju kasu lõigata. Enamasti tähendab see linastumispäeva nihutamist harjumuspäraseks kujunenud reedelt nädala keskele, kuid esineb ka erandeid.
Äsja meie kinodesse saabunud lihavõtte-temaatiline koguperekomöödia „Hop“ on selle nähtuse ilmekas tunnistus.
LJ on Lihavõttejänese teismeline poeg, kes paljudele tänapäeva noortele üsna omaselt ei taha perekonnatraditsioonidest suurt midagi pidada. Kord aastas lastele nänni viimise asemel unistab tema hoopis tõelise rokkstaari kuulsusrikkast staatusest.
Ühel heal päeval jõuabki isepäine LJ viimaks otsusele oma kodust Lihavõttesaarel plehku panna ning Hollywoodi siirduda, kus ta kohtub töötu logardi Frediga (James Mardsen). Koos võtavad nad ette seiklusi, mis osutuvad tihtipeale pöörasematest pöörasemaks.
Oma olemuselt on „Hop“ puhas lastefilm ning kõik, kes on varem kokku puutunud sarnaste linateostega, milles reaalsed inimesed lävivad arvutite abil loodud tegelaskujudega, teavad kindlasti juba, mida oodata. Ohtralt lihtsakoelist huumorit ning umbes niisama palju ülepingutatud veiderdamist, mis pole küll otseselt halb, kuid hea ka mitte. Pigem tüütu.
Näitlejad õnneks on enamasti tasemel, mis algmaterjali kergust silmas pidades on meeldiv üllatus. James Mardsen sobib pidepunkti kaotanud luuseri rolli suurepäraselt, kuid ega teisedki talle palju alla jää.
Eestikeelne sünkroontõlge on enamasti adekvaatne. Kohati küll natuke tuim ja pingutatud, kuid mitte ülemäära. Selles suhtes muretseda pole tarvis. Eriti veel siis, kui enamik linateoses leiduvast huumorist on pigem füüsilist laadi ja dubleerimatagi arusaadav.
Filmina pole „Hop“ just eriline saavutus. Seda on küll ilus vaadata, kuid rohkem ei midagi. Kaubandusliku külje pealt on aga tegu märkimisväärse õnnestumisega, sest kõigest mõne päevaga, mis film ekraanidel on olnud, on see suutnud koguda muljetavaldava summa raha. Ei maksa imestada, kui edaspidi saabuvad kõik pühadefilmid kinolinale juba paar kuud varem.