Intervjuu: küsimustele vastas David Desrosiers ansamblist Simple Plan

Ansambel Simple Plan Foto: BEM Agency

28. oktoobril annab Tallinnas Rock Cafes kontserdi Kanada pop-pungi ansambel Simple Plan. Montrealist pärit ansambel on üheksa aastat kestnud karjääri jooksul müünud miljoneid heliplaate ning andnud sadu kontserte.

Ansambli basskitarrist David Desrosiers leidis ühel oma vähestest vabadest päevadest Elu24 lugejate jaoks aega pisut ansamblist ja sellega seonduvast põgusa telefoniintervjuu raames rääkida, et ennast ja oma muusikalist tegevust olemasolevatele ja tulevastele Eesti fännidele tutvustada.

Tere hommikust! Teil on sealkandis vist veel hommik?

Tere, tere! Kuule jah, just tulin voodist välja ja sõidame stuudio poole, me peame täna ühe laulu salvestama. Meil peaks küll vaba nädal olema, aga tavaliselt vaba nädal seda siiski ei tähenda.

Simple Plan on müünud üle maailma enam kui seitse miljonit plaati. Kas sa pidasid sellist asja kunagi võimalikuks?

Ma ei oleks arvanud, et me nii palju plaate müüme. Eks alati on mingid unistused ja soovid ja loomulikult soovid sa, et selline asi õnnestuks, aga tegelikult ei saa sa selle peale kunagi kindel olla. Väga palju oleneb ajastusest.

Esimesed viis aastat tegime me ikka väga, väga, väga palju tööd. See oli kõik väga raske, aga tore, et see kõik õnnestus, kuigi tänu sellele on meil nüüd veel rohkem tööd vaja teha.

Plaatide müümine on tänapäeval üsna keeruliseks muutnud, sest inimesed eelistavad muusikat internetist varastada.

Sa ei suhtu internetis muusika levitamisse vist kuigi hästi? Paljude arvates aitab see ansamblit reklaamida ja muusikud teenivad kontsertidega nii või teisiti suuri summasid. Kas see pole siis nii?

Ma arvan, et internet on samal ajal nii hea kui halb. See on hea reklaamikanal bändidele, kes alles alustavad, aga inimesed peavad mõistma, et kui plaate enam ei osteta, kaovad nende lemmikbändid peatselt ära.

Plaadifirma ütleb, et «kahju küll, kutid, te ei müü enam plaate» ja saadavad ansambli pikalt. Selle tulemusena pole bändil enam raha, et tuurile minna, sest see nõuab tegelikult meeletuid summasid.

Mis on teie populaarsuse saladus?

See on raske küsimus. Ma arvan, et inimesed tunnevad meie muusikaga ning laulusõnadega mingit kindlat sidet. Minu arvates on alati raske mõista, miks on mõned bändid väga-väga populaarsed.

Mõnikord küsin ma endalt ka, et miks me nii popid oleme. Ilmselt on asi selles, et inimesed tunnevad meie muusikas ära iseenda mõtted.

Te olete kõik varsti 30-aastased. Kas peamiselt teismelistest koosnevale publikule esinemine juba kuidagi imelik ei tundu?

Tead mis – kontserdipublikud on riigiti väga erinevad ja kui me läheme näiteks Suurbritanniasse, ootavad meid seal ees meie esimesed fännid, kes olid bändi algusaegadel 15-16-aastased ja on nüüd juba 22- või 23-aastased. Lahe on näha, et nad toetavad meid endiselt.

Paljud meie uued fännid on küll teismelised, aga see on minu arvates täiesti okei. Kui sa oled teismeline, siis oled sa kõigest ülimalt innustunud ja see on normaalne, et käid kontsertidel ja elad bändidele kaasa.

Võtame näiteks ansambli Green Day – neil on samamoodi väga palju uusi ja vanu fänne. Tegime nendega kaasa Austraalia tuuri ja see pani meid mõtlema.

Meie oleme, nagu sa ütlesid, varsti 30, aga nemad on peaaegu 40 ja sellest hoolimata on meil väga palju ühiseid fänne. Mingil hetkel pole fännide vanus enam oluline.

Te olete suured tüdrukute lemmikud. Ütle välja, kes on teie bändi kõige kenam ja neidude seas kõige populaarsem kutt?

(Naerab.) See on naljakas küsimus. Kui seda mu bändikaaslaste käest küsida, vastaksid nad kõik, et just nemad on kõige kenamad ja populaarsemad. Eks igaüks ongi omamoodi kena, aga samas on meil kõigil ka oma fännid, kes meid vaatamas käivad ja meile silma heidavad.

 

Bassimängijate kohta on tehtud palju anekdoote ja tihtipeale usuvad inimesed, et rokkbändis on bassimees teisejärguline. Mida sina kui basskitarrist sellest arvad?

(Naerab.) See oleks nii, kui ma poleks üks lauljatest. Ma pean ennast ausalt öelda rohkem lauljaks kui bassimeheks. Ma mängin küll bändis basskitarri, kuigi see instrument pole kunagi olnud mu esimene valik.

Ma ei ürita ennast kaitsta, ma tean ka ise väga palju häid nalju, mis bassimeestest räägivad. Esmajärjekorras pean ma ennast tegelikult trummariks ja ma olen tihti ka stuudios trumme sisse mänginud. Rohkem kuulan ma bände, kus bass on ülioluline.

Võtame näiteks biitlid. Ilma McCartneyta ei oleks ka seda bändi. Aga üldiselt naudin ma bassimängijate nalju ega võta neid tõsiselt. Ma tean ka teiste bändimeeste kohta päris palju anekdoote.

Rokkansamblid satuvad tihtipeale igasugustesse jamadesse, tarvitavad meeletustes kogustes alkoholi ja narkootikume ning käituvad nagu põrgulised. Kuidas sinul ja su bändikaaslastel selle asjaga on?

Tead mis – need bändid, mis kõvasti narkot teevad, ei ole kindlasti nii tiheda töögraafikuga kui meie. Need bändid on tuuril ehk 2-3 kuud aastast. Aga meie oleme viimase aasta jooksul kodus olnud mitte kauem kui 17 päeva – seda on veidi üle kahe nädala.

Ausalt öelda ei saa sellise graafikuga iga päev narkouimas olla, sest sellisel juhul sa kas sured lihtsalt ära või satud haiglasse. Me anname nädalas 5-6 kontserti ja seitsmes päev kulub tavaliselt reisimiseks, nii et meil pole sellisteks hobideks energiat ega aega.

Kui meil on järgmine päev vaba, paneme me loomulikult kõvasti pidu. See on muidugi loll, sest nii oleme me oma ainsatel vabadel päevadel enamasti pohmas. (Naerab.) Aga mõnikord tuleb ennast välja lülitada.

Narkosõltuvuseks pole meil lihtsalt aega, sest see tähendaks meie bändi lõppu. Mõne bändi puhul selline asi ehk töötab, aga mõne teise jaoks ilmselgelt mitte. Paljud ansamblid on narkoprobleemide tõttu laiali läinud. Ma ei hakka moraali lugema – igaühele oma.

Kas sa pead ennast EMOks? Paljud teised inimesed ilmselt teevad seda.

Minu arvates on EMO rohkem soengustiil ja kehtib umbes selliste soengute kohta, nagu mul on. Minu jaoks on kõik bändid EMO-bändid, mis mu iPodis mängivad, sest neid kuulates muutun ma emotsionaalseks.

Võib öelda, et kõik muusika, mis mulle meeldib, on EMO, aga see on nii üldine stiilinimetus, et ma ei võtaks seda väga tõsiselt.

Ütle lõpetuseks kolm sõna oma Eesti fännidele.

Lõpuks ometi kohal! (Naerab.)

Meil pole varem olnud võimalust Eestis esineda ja me ootame väga uute fännidega kohtumist. Me anname teie jaoks kindlasti väga hea kontserdi.