Kes astuvad üles finaalis, kuhu Eestil sel aastal asja polnud? Terve rida erakordselt naljakaid artiste! Mõni kisub kaasa kargama, mõnda vaadates purskad naerma ja mõne puhul on pisut piinlik. Äärmuslikke katsetusi ja huumorietendusi tasakaalustavad aga eriti nukrad nutulood.
Nii naljakat Eurovisiooni finaali pole veel nähtud
Selle aasta suurfavoriit Itaalia lendas automaatselt finaali suure viisiku koosseisus, kuid oleks kahtlemata läbi tulnud ka mistahes poolfinaalist. Iva on selles, et naljaka numbri ja kaasahaarava tantsuloo taha on peidetud sügav sõnum praegusele lääne ühiskonnale. Kui keskendume vaid pinnapealsetele väärtustele, kaotame võime olla inimesed. Laval tantsib suur must ahv, kes erinevalt teistest naljanumbritest pole kaugeltki koomiline element, vaid viide Desmond Morrise kultusraamatule «Alasti ahv». Itaaliakeelse sügava loo sisust saad aru tõlgitud video vahendusel.
Jaburuse skaala esikohta hoiab kahtlemata enda käes Horvaatia härra Jacques Houdek. Tema duett iseendaga on küll ootamatu idee, aga kas me sellist muusikat ikka vabatahtlikult kuulaksime? Kohapeal on see üks väheseid viisijuppe, mille eest tahaks sõna otseses mõttes pakku joosta.
Samas Rumeenia duo Ilinca ja Alex Florea ülirõõmus joodelduse-räppimise soust mõjub lähedalt vaates ägedalt. Eesti tiim tantsis ja laulis koha peal loole niisuguse kirega kaasa, et meediasumm piiras meid sisse ja keegi ei suutnud uskuda, et tegu polegi fännidega Rumeeniast. Valgevene folkduett on aga seevastu puhas külapidu, mis ka eestlaste jala kergesti tatsuma võtab. Moldova Sunstroke Projecti naljanumber tundub aga lähivaates pigem totter kui tore. Alternatiivse artistina tõuseb esile ka Ažerbaidžani esinaja Dihaj, kes on originaalse stiiliga ere isiksus. Üks väheseid artiste, kes siin ilma meigita ringi kõnnib. Lugu ise on rootsi traditsiooniline ning üsna tavaline. Norra kõlab mitu kraadi intrigeerivamalt ja tõmbab tantsima juba esimesest taktist.
Pöörates pilgud teise äärmusse, kus teevad ilma südamemurdjamad, tasub enim tähele panna Portugali poissi Salvador Sobrali. Tegu on Mick Pedaja portugali versiooniga, kelle hääl ja esituse sisendusjõulisus on täiesti maagilised. Noormees vaevleb terviseprobleemide küüsis, teadaolevalt tuleb talle siirdada süda. Seega on ta ka loobunud enamikust proovidest ja intervjuudest. Lugu kõlab täiesti ootamatult, aga kui mõttelaiskus kõrvale heita, saab südamest nutta.
Teine hingepugemise meister on verinoor Bulgaaria poiss Kristian Kostov, kellest ei jää sugugi maha Austaalia esindaja Isaiah. Neis kahes on mõndagi sarnast – mõlemad tundeliselt tugevad, pikajuukselised, siirad, kõigest seitsmeteistkümneaastased. Muinasjutumeeste reast võiks pilgu peale heita ka Austria esindajale Nathan Trentile, kelle lihtne ja liigutav lugu, armas esitus ja unenäoline lavastus on hästi ausalt ja avatud hingega tehtud.