:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652835t1h4a72.jpg)
Meie, eestlased, oleme harjunud tähistamisega rahvuslikus stiilis: alguses ei saa vedama ja pärast ei saagi vedama. Eurovisiooni seltskond on väheke teisest puust, nii et olgu pärastlõuna või hommikupoolne öö, tööpäev või puhkepäev – kirkad kostüümid veetakse selga, käpad taeva poole ja kargamisel pole otsa ega äärt.
«Täiesti pöörane!» Esimest korda Eurovisiooni ülekeeva möllu keskele sattudes pole teistsugust emotsiooni ilmselt võimalik saada. Tänaseni pidasin ennast väsimatuks entusiastiks, kes alati näpud püsti vastu peab, aga kõik sõltub kontekstist ja võrdlusmaterjalist. Eurovisiooni värvikireva fänniseltskonnaga ei suuda keegi sammu pidada, ja vast pole vaja ka. Erinevalt minust ei ole siin suurel osal rahvast mingeid kohustusi ja seega ei nõua keegi neilt järgmisel hommikul erksust, et arvutiklahvidele pihta saada ja mõtteid teravana hoida. Ent lõbust ei pääse õnneks ka siis, kui üksnes vaatleja positsioon valida, sest mööda marssiv galerii on lihtsalt nii kirev!
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652839t1h1f7e.jpg)
Muusika liidab inimesi, see on rahvusvaheline keel, kus sõnu suurt vaja ei lähe. Meloodiat pole tarvis tõlkida. Siiski kehtivad Eurovisioonil kirjutamata seadused. Läbi lööb vaid teatud tüüpi muusika. Milline siis? Eurolik – ehk kirik-keset-küla stiilis loodud, parasjagu nõretavat ballaadi ja sekka kaasakiskuvat tümpsu. Mõni lugu kraad siia-, teine sinnapoole, aga suurem osa püüab tabada lausa kahte kärbest korraga, ja sama kehtib ka Eesti etteaste puhul.
Inimesedki on pigem samast paadist, nii moodustab siin enamuse selgelt seltskond, keda igas muus kontekstis võiks vähemuste hulka arvata. Kaaslastena igati vahva rahvas – emotsioone väljendatakse ülevoolavalt, loovaid sähvatusi pudeneb vestlustesse palju ning pidutsemistahet on ka kümme korda rohkem kui näiteks ontlikel pereinimestel. Valdav osa kambast kannab kitsaid ja kirkaid pükse ning naisena on siin enamasti üsna tšill olla – kõik on muidugi reipalt valmis sinuga tantsu keerutama ja lustakat lobajuttu ajama, kuid sellega asi ka piirdub. Äralohistamise plaane enamasti keegi ei hau. No ja vajadusel saan seltsilise alati kangeks ehmatada, ladudes ette faktid oma kolmest põnnist ja kallimast, mis siin on pigem erandlik. Neil inimestel eurokarussellil on enamasti nii aega, huvi kui ka vabadust ringi rokkida.
/nginx/o/2017/05/12/6652853t1h74e7.jpg)
Tänaseni pidasin ennast väsimatuks entusiastiks, kes alati näpud püsti vastu peab, aga kõik sõltub kontekstist ja võrdlusmaterjalist. Eurovisiooni värvikireva fänniseltskonnaga ei suuda keegi sammu pidada.
Igal aastal pannakse Eurovisiooni toimumispaigas püsti paraja kaarhalli mõõdus klubilatakas, mis peaks idee poolest ära mahutama kõik artistid, fännid ja muu siseringi rahva. Linna pealt pääseb samuti osale asjadele ligi. Ukrainlased on klubi istutanud halli, kust kuulu järgi veidi varem lennukid eest ära viidi. Aga no tühja sest ruumist ja mõningasest kõledusest, pidu on igaühel nagunii endal kaasas. Otsetee euroklubisse kulges läbi pimeda pargi – grafitit täis soditud betoonaiad, kontsade all lagunenud trepiastmed. Kohapeal saan aru, mida Ukraina noormees silmas pidas, kui meile teejuhiseid jagas: «Jaa, siit läheb tee, aga ma ei tea, kas see on teile ikka ohutu.» Reporter Laura Kurs mu kõrval on samasugune blond ja peenike tüdruk, kurjamitele sajaks me sülle kui taeva kingitus. Hetke pärast kajavadki selja taga kiirenevad sammud ja keegi hingab kuklasse. «Hei! Oota! Ma usun, et teie lähete ka EuroClubi?» Huh! Pole hullu midagi, lihtsalt üks nooremat sorti lokkisipäine noormees. «Ma kuulasin teie keelt, nii huvitav keel. Tahad, ma saadan sind?» Vabandust, Kiiev, et lasin oma hirmul korra üle pea tõusta, tegelikult tundub olevat täiesti turvaline kant. Ohtlikust pargist tekkis meie seltskonda hoopis tore kohalik, kes andis hulga hindamatut infot, mida linnas veel toredat leida, et maksimaalne muljetepagas kaasa pakkida.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652865t1hb09b.jpg)
Midagi erilist ja sõltuvust tekitavat siin õhus aga kindlasti on, sest suur osa seltskonda kolistab mööda Euroopa linnades peetavaid Eurovisioone 15–20 aastat. «Käin sellest ajast, kui sain kaheksateist, ja olen väga tänulik, et sellele rattale sattusin,» meenutab Eesti Eurovisiooni fänniklubi president Martin Paberit. «Iga aasta paneme eri maade fänniklubide eelistustest kokku oma meeldimistabeli, kus Eesti tuli sel aastal viiendaks. Aga ma rõhutan – see ei ole ennustustabel!»
EuroClub on maast laeni täis puusi nõksutavaid noormehi. Laval teevad ponksid poisid liibuvates teksades, avatud vestid paljal ülakehal, sama ühemõttelisi tantsuliigutusi nagu Moldova saksimängija. Kuid publikule see meeldib! Nõksutavad vastu ja huilgavad. Tantsuplats on rahvast täis ja näeb pinnapealsel pilgul välja kui rügemendi pidu. Aa, ikka mõned naised on siiski ka. Ehkki härrad on ilmselgelt ülekaalus, igas eas ja igas mõõdus. Siit leiab üliheas vormis kaunismehi, kes oleks otse kui Olümposelt alla sammunud pooljumalad – skulptuursed näojooned, kujundatud kulmud, kerge huuleläige ja supertrimmis keha. Kena vaadata, aga tavaliselt on igal sellisel käevangus teine samaväärne ilueedi. Leiab ka küpses eas Karlssoneid, kelle ülevoolav hea tuju ja naljad on eriti nakatavad. Kõhu peale on sikutatud ülikirev kirjadega T-särk ja lipud lehvivad keebina taga. Kuid ei maksa ka arvata, et sa peaksid tingimata kuidagi disainitud olema, et kõlbaks euroklubis nägu näidata. Igasugu täiesti tavalisi kottpükstes vendi hakkab samuti silma. Kaunitarid on aga enamasti väga efektsed, nii et omas skaalas annaksid printsessi mõõdu välja. Meie ei hoia end samuti tagasi – litrid ja üle võlli glamuur on täpselt see, milles end selles kirjus karjas mugavalt tunda.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652869t1h7902.jpg)
Olgugi lusti igal pool, kuhu pea keerad, eelistab osa seltskonnast privaatseid erapidusid. Hea turvaline oma sõprade ringis vennastuda ja ennast täiesti vabaks lasta, ajakirjanikud satuvad sellistele üritusele ju üksnes siis, kui nad juba sõprade hulka arvatakse. Rahvusvaheline seltskond lisab neile kogunemistele värsket energiat ja muljeid vahetatakse läbisegi igas keeles.
«Kevadel ju peab inimene kuhugi sõitma, et ennast enne suve vormi viia,» naerab Ivar Laev, kes igal aastal Eurovisioonil oma sünnipäeva peab. «Miks mitte Eurovisioon?»
«Siin on lõbus, vahva kommuunielu,» teatab Martin Paberit. «Iga aasta loodame, et võidaks mingi selline riik, kus pole ammu käinud. Ja kus oleks soe. Loodame, et jälle Rootsi ei võida!»
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652873t1h09c5.jpg)
Omaette teema on siin vennastumisega. Olen esimest korda Eurovisioonil, seega suurt kedagi ei tunne. Ja eestlasena oleme harjunud, et kui ikka koos rindel pole käinud ega siis päris õige sõber ei ole küll. Aga siin, selles veidikene ebareaalses Eurovisiooni-mullis käivad asjad teisiti. Igaüks, kellega oled kas või kaks lauset vahetanud, käitub järgmisel kohtumisel nagu oma jope. Langeb emotsionaalselt kaela ja teda ei häiri karvavõrdki fakt, et sina oled vahepeal suutnud unustada nii tema nime kui isegi selle, millises keeles temaga õieti suhelda tuleks.
:format(webp)/nginx/o/2017/05/12/6652877t1h0ece.jpg)
Ukrainlased on temperamentne rahvas ja nädalapäevadel siin vahet ei tehta. Nädala lõpu poole on klubid muidugi täis nagu Lasnamäe buss, aga kui oled naine ja veel blond, avanevad sulle kõik uksed sekundi pealt. See muidugi ei näita, nagu see siin miski erilise eelise annaks – Kiievi kaunitarid on täiesti ebareaalselt ilusad ning sinisilmseid linalakku kõnnib siin kõrgetel kontsadel ringi igal pool. Lisaks armastavad slaavitarid võrdlemisi väljakutsuvat stiili ning näkku kargavalt eksponeeritud kurve.
Tahame näha elu ka väljaspool euroseltskonda ning maandume Chi klubis. Esimesest hetkest saab selgeks, et tegu on kohaga, kus kohalikud rikkurid käivad oma grivnasid tuulutamas. Muusika ja saund on muidugi super, sisekujundus stiilne – otsekui segu Manhattani edevamatest klubidest, väikese Las Vegase ekstraga. Tantsi oma lauas, laua peal või põrandal – kliendile on kõik lubatud. «Davai! Davai! Kunsti eest! Õigluse eest!» Tohutu jääkamakas laual on viinapitse täis ning kui sa toostiga kaasa ei tule, tehakse otsekohe järeldus: sa ei austa oma kaaslasi! Samas võetakse loomulikult, et peo käigus võib kõike teha. Sõber pühib hoogsa žestiga laualt šampanjaklaasid, personal vaid naeratab soojalt ja küsib: «Ega te sellest ometi ei ehmunud?»
:format(webp)/nginx/o/2015/08/12/4371011t1h8a4a.jpg)