Video: 1518. aastal tabas Strasbourgi seni selgitamatu «tantsuepideemia»

Flaamlase Hendrik Hondiuse gravüür «tantsuepideemia» all kannatajatest

FOTO: Wikipedia.org

Prantsusmaa kirdeosas asuvat Strasbourgi tabas 1518. aasta juulis kummaline epideemia, mis pani inimesed hullunult tantsima ning teadlased murravad seni pead, mis seda põhjustada võis.

Wikipedia ja iltalehti.fi andmetel oli päevi kestnud haiglane tantsimine kurnav ja selle tõttu suri kümneid inimesi.  

Starbourgi ajalooarhiivis olevate kirjutiste kohaselt oli esimene hullumeelne tantsija keegi proua Troffea, kes erinevate allikate andmetel tantsis neli kuni kuus päeva. Naise nägu olevat olnud valugrimassiga, kuid tantsimist ta lõpetada ei suutnud ning lõpuks vajus ta kokku ja suri. Ühe nädalaga liitus veel 34 tantsijat, kuid ühe kuu pärast oli haiglaselt tantsijaid juba 400.

Strasbourgi juhid kutsusid kohale arste, posijaid ja astrolooge, kelle abil loodeti tantsuhullusest jagu saada. Oletati, et elanikke tabas «kuuma vere» poolt põhjustatud haigus, mis tekitas tantsuhoo.

Raviks ei määratud siiski mingeid medikamente ega siis populaarseid kuppe, vaid veel tantsimist. Võimud lasid ehitada isegi tantsulava ja palgati muusikud.

Muusika järgi tantsimine siiski ei ravinud, vaid tõi kaasa surma. Allikate andmetel suri nädalas umbes 15 inimest.

Prantsusmaa Strasbourgi tantsuepideemia ei olnud esimene selline, esmane ülestähendus selle kohta pärineb 1374. aastast Saksamaalt Reini jõe orust. 1491. aastast on tantsuhaiguse kohta ülestähendusi Kirde-Prantsusmaalt ja Hollandist, kus tantsinud nunnad muutusid seksuaalselt aktiivseks ning tahtsid preestritega seksida.

Ajaloolaste andemetel oli Euroopas keskajal vähemalt seitse sellist «tantsuepideemiat», milles hukkus tuhandeid inimesi.

Seni ei teata täpselt, mis inimesi hulluks ajas ja miks nad tantsima hakkasid, kuid selle haiguse kohta on välja käidud mitu teooriat.

Ajaloolane John Waller kirjutas raamatu «A Time to Dance, A Time to Die: The Extraordinary Story of the Dancing Plague of 1518», milles ta lahkab ja selgitab kummalist epideemiat.

Waller töötas oma raamatu jaoks läbi rea ajaloolisi dokumente, milles on sellest epideemiast kirjutatud ning tema sõnul oli tegemist tõelise tantsimisega.

«See meenutas tänapäeva disko- ja modernset tantsu, sest inimesed tegid liigutusi, mida peeti siis hullumeelseks, kuid tänapäeval on need tavalised,» kirjutab Waller oma raamatus.

Tema arvates tekitas «tantsuepideemia» tungaltera, mis on kõrrelistel ja teraviljadel parasiteeriv seeneliik. Tungalteraga nakatunud vilja söömisel võib tekkida ergotism, mis toob kaasa hallutsinatsioone, krampe ja gangreeni. Haigust põhjustab vererakke hävitav ergotamiin.

Walleri sõnul oleks tungaltera tõttu haigestunud pidanud kiiremini surema, kuid nad tantsisid päevi ja isegi nädalaid.

Veel on «tantsuepideemia» põhjusena toodud, et tegemist oli ketseritega, kes tarbisid mingit uimastavat ainet, mis nad transsi viis ja tegemist oli rituaalse tantsuga.

Walleri sõnul ei leidnud ta arhiividest mitte midagi rituaalsele tantsule viitavat ja seega ei saa seda teooriat kinnitada. Ajaloolase sõnul näitavad kõik ülestähendused et tegemist oli selgitamatu haigusega, mille all kannatajad olid lootusetus seisundis.

Walleri arvates ei peaks tänapäeva parimad ja hästi treenitud maratoonarid sellisele intensiivsele päevi kestnud tantsule vastu, vaid hukuksid samuti.

«Võimalik, et strasbourglasi tabas midagi katastroofilist, mis mõjutas paljusid inimesi ja neil tekkis massipsühhoos, mis pani neid sarnaselt käituma. See ei ole midagi erilist, sest keskajal ja ka hiljem oli elu karm, sageli oli looduskatastroofidest tingitud viljaikaldusi ja näljahädasid,» selgitas ajaloolane.

Ellu jäänud sõid ära kõik, mis kätte juhtus, seega söödi ka sellist, mis tekitas haigusi. Lisaks kandsid haigusi edasi närilised, esines sageli katku, leeprat ja rõugeid.

Kuna «tantsuepideemiatest» on möödunud sadu aastaid, on raske nende tekkepõhjuse jälile jõuda, kuid Walleri teooriat peetakse üheks paremaks selgituseks.

Mitmetes ajaloodokumentides on viidatud legendile, mille kohaselt 4. sajandil Sitsiilias elanud püha Vitus võis patuseid inimesi karistada maniakaalse tantsimisega, mis võib lõppeda surmaga. Seda legendi võisid uskuda strasbourglased, kes end patuseks pidasid.

Tagasi üles