India Nagalandi osariigis elavad hõimud on maailmas ühed viimased, mille liikmed võtavad tapetud vaenlastelt päid, tehes need oma võidutrofeedeks.
Video: Indias Nagalandis elavad maailma ühed viimased peakütid
Kui britid 19. sajandil Nagalandi jõudsid, siis oli see kohalike verine komme neile ebameeldivaks üllatuseks, edastab news.com. au.
Briti ajalooallikate andmetel ei saanud sealsed kütid väljavalitud naisega abielluda enne, kui nad ei olnud vähemalt ühte meest tapnud, ta pead eemaldanud ja talismaniks teinud.
19. – 20. sajandil olid Nagalandis hõimudevahelised sõjad tavalised ja seega ka peavõtmised võrdlemisi sagedased.
«Nagalandi hõimud ei saaks isegi teoorias rahus elada, sest nende uskumuste järgi vajas nii saak kui kogukonna heaolu ohvripead,» kirjutas sakslasest antropoloog Christopher von Fürer-Haimendorf umbes 100 aastat tagasi.
Kui India 1940. aastatel Briti võimu alt iseseisvus, siis keelas keskvõim Nagalandi hõimudel vaenlastelt pea võtmise, kuid kohalikel oli oma julmast tavast raske loobuda. Hõimudevahelise sõja ja vaenlaste peaeemaldamise kohta on kindlaid andmeid 1990. aastatest, kuid ka nüüdisajast.
2011. aastal andis India valitsus turistidele võimaluse külastada ka varem keelatud alasid, mille hulka käis ka Nagaland, kuid sinna pääsemine on raskendatud, kuna puuduvad korralikud teed.
Siiski on seal käinud mitmeid ajakirjanikke, kelle teatel jätkavad Nagalandi hõimud oma traditsioonilist elustiili, mille hulka kuulub ka vaenlaste pea eemaldamine ning indialasste seas levib mitmeid legende Nagalandis aset leidvast.
«Nagaland oli viimane ala, mis oli brittide võimu vastu, suutes Briti armee 50 aastat eemal hoida, kuna briti sõdurid kardsid oma pead kaotada. Kohalikes sõjameestel oli ka tulirelvi ja nad oskasid valmistada püssirohtu,» selgitasid paig ajalooga tutvunud ajakirjanikud.
Nagalandi «pealinnas» Longwas elab mitmeid eakaid kütte, kes mäletavad endisi aegu, mil vaenlaste päid palju langes. Ajakirjanike teatel näevad need suitsetavad vanaätid välja ohutud, kuid oma nooruses olid nad päid võtvad sõjamehed.
Saavutused lahingutes on tätoveeritud nende kehadele, samuti see, kui mitu vaenlase pead neil õnnestus saada.
Veel mõned aastad tagasi jäädvustasid ajakirjanikud, kuida sealsed peakütid kandsid inimkoljusid kaelakeena.
«Mida enam on mehel vaenlase päid ette näidata, seda paremaks sõjameheks teda peetakse. Vanelaselt pea võtmine tagab hea saagi ja kariloomade tervise, sest inimjõud läheb maapinda,» sõnas Naga hõimu kütt ja sõdalane Wangchah.
Tema sõber Chopa lisas, et tal on ette näidata kolm pead, kuid koos varasemalt tapetud vaenlastega oli tal kümme pead.
Nüüd on neist peadest ja peaküttide verd tarretama panevatest lugudest huvitatud turistid, kelle silmis on sealsete hõimude sõdalased nagu mõnest Rudyard Kiplingi seiklusjutust.
Peaküttimist tuleb tänapäeval siiski vähem ette kui varem, sest hõimuliikmed on ristitud, nad käivad kirikus ja lapsed õpivad koolis. Enamjaolt tegeldakse riisikasvatamisega, mis toob võrdlemisi hästi sisse.
Üks kohalikest hõimujuhtidest on 30. eluaastates To Nyei, keda peetakse selle ameti jaoks liiga nooreks, kuid samas vajab uus aeg uusi noori juhte.
Tema sõnul üritab ta vana julma tava lõpetada, kuid on neid, kes on selle vastu ja tahavad vaenlaste peade võtmist jätkata, olles ka 21. sajandil ebausu kütkes.
Teada on, et peaküttimisega tegelevad ka mõned Amazonase ja Indoneesia hõimud.