Mis tekitas 775. aasta kosmilise fenomeni?

Kosmos

FOTO: Panter Media/Scanpix

Põhjapoolkera aladel nähti 775. aastal midagi kummalist, mis vanade anglosaksi kroonikate kohaselt oli «leekides rist» ja  tulekera, mida peeti siis jumala märguandeks.

Jaapani teadlaste arvates leidis siis aset mingi kummaline kosmiline juhtum, kuna sellele viitavad Jaapani vanade puude uuringud, mille kohaselt on 775. aasta paiku tekkinud puude kasvuringid näitasid palju süsinik-14 olemasolu, edastab messagetoaeagle.com.

Samas ei ole selle aja kohta mitte ühtegi otsest astronoomilist ülestähendust, mis seda fenomeni selgitaks. Teadlased üritavad seda müsteeriumit lahendada, pakkudes selle põhjuseks näiteks supernoova plahvatust, millele järgnes tugev gammakiirgus, ebatavalisi virmalisi ja päikesetuult. Vandenõuteoreetikute arvates aga võis kosmilise kummalisuse tekitada midagi maavälist, näiteks tulnukate relv või kosmoselaev.

Nüüdisteadlkased tegid kindlaks, et meie planeeti tabas 775 suure energiaga osakeste võimas voog. Sellele viitab põhjapoolkeral kõrge süninikutase. Oletatakse, et siis kasvas atmosfääris süsinik-14 ehk radiosüsniku hulk 1,2 protsendi võrra.

Süsinik-14 on süsiniku radioaktiivne isotoop, mis tekib atmosfääris kosmilise kiirguse toimel. Tavaliselt on kosmiline kiirgus konstantne, kuid mingite asjaolude tõttu võib seda olla ka rohkem või vähem. 

USA Colorado ülikooli atmosfääri ja kosmosuuringute institituudi astrofüüsiku Daniel Bakeri teatel sai ta võimsa kosmilise kiirguse kohta samad andmed, mille said jaapanlased.

«Kosmiline kiirgus on tavaliselt konstantne, seega on ka õhus süsnik-14 konstantses koguses, kuid mitmed andmed näitavad, et 775. aasta paiku leidis aset kiirguse suurenemine,» selgitas Baker.

775. aastal piiras  Frangi kuningas Karl Suur (Charlemagne) Saksimaal Sigiburgi kindlust ning nii tema kui ta sõjamehed nägid sealse kiriku kohal punast plahvatust. Seda nägid ka saksid, kes arvasid, et taevas ja põrgu on omavahel kohad vahetanud ja põgenesid. Kindlus langes Karl Suure kätte ning ta lasi selle suuremaks ja võimsamaks ehitada.

Frangi kuninga Karl Suure (742-814) pronkskuju

FOTO: Personalities/Scanpix

Mida karl Suur, ta armee ja saksid nägid? Keskaja alguses peeti seda jumala sõnumiks ja sellisena pandi see kirja ka kroonikatesse.

Teadlaste sõnul on kindel see, et kosmilist kiirgust oli siis rohkem, kuid mis selle suurenemise taga on, ei ole täpselt selge.

Juba 1870. aastatel pakkus inglasest füüsik John Jeremiah välja, et siis võidi näha virmalisi. USA Texase ülikooli füüsiku Donald Olsoni arvates võidi siis näha fenomeni, mis tekib kui loojuva päikese valgus langeb kõrgatmosfääri jääosaksetele.

Osa teadlasi pooldavad supernoova plahvatuse ja gammakiirguse teooriat. Selle kohaselt tekkis plahvatuses uus täht, mis oli meie planeedil silmaga näha. 

Seda varakeskaegset juhtumit seostatakse samuti päikesetormiga, seni kõige võimsam päikesetorm toimus 1859. aastal, mil nähti maailma mitmetes paikades, ka seal kus neid tavaliselt ie nähta, pidevalt virmalisi. Nende tekitatud valgus oli nii võimas, et muutis öö päevaga sranaseks ja selles valguses oli võimalik lugeda raamatut.

Vandenõuteoreetikud kalduvad arvama, et sajandeid tagasi elanud inimesed olid pigem keskaja tähesõdade tunnistajaks.

Mõistatus ei ole lõpuni lahendatud, teada on vaid see, et põhjapoolkeral oli taevas näha mingit  kosmilist plahvatust ja õhus kasvas süsinik-14 kogus.

Tagasi üles