Millal võeti kasutusel väljend «heteroseksuaalsus»?

FOTO: Panther Media/Scanpix

Tänapäeva maailmas oleme harjunud nii hetero-kui homoseksuaalsusega, kuid millal hakati kasutama väljendit «heteroseksuaalsus»?

Mitte just kaua aega tagasi, 1868. aasta mais, kui seda kasutas esimesena oma artiklis Ungari ajakirjanik Karl Maria Kertbeny, kes tahtis eristada erinevate seksuaalse suundumusega inimesi, kuid algselt ei tähendanud see seda, mis tähistab tänapäeval, edastab Yle.

Kertbeny ja ta advokaat Karl Heinrich Ulrichs hakkasid otsima viisi, kuidas aidata neid, kelle seksuaalsus tavapärasest erines. Nad võtsid selliste inimeste jaoks käibele terminid, mis olid omas ajas väga innovatiivsed.

Inimesed on harrastanud seksi niikaua kuni inimkond on eksisteerinud, kuid enne 19. sajandit ei eristatud heteroid ja homosid.

Antiik-Kreekas oli vaba armastus levinud, seal oli nii hetero-kui homoseksuaalseid suhteid. Mees võis olla abielus, kuid tal võis olla ka meesarmuke. Sama kehtis ka naiste kohta.

Võiks öelda, et vanad kreeklased oli biseksuaalsed, kuid nad ei pruukinud olla, sest nad elasid lihtsalt reeglite järgi, mis olid nende ühiskonnas aksepteeritud.

Prantslasest ajaloolase Michel Focault sõnul oli Vana-Kreeka ühiskonnas levinud kaks armastusliiki: oli maine armastus, mida mehed harrastasid naiste või poistega ning taevane armastus, mida peeti ülevamaks ja seda harrastati ainult poistega. Naiste seksuaalsusest ja seksivajadustest ei räägitud nii avalikult kui meeste omast.

Hilisematel sajanditel määratles seksuaalsusesse ja seksi suhtumist katoliku kirik. Kuigi tänapäeval on see kirik homoseksuaalsuse ja samasooliste abielu vastu, ei ole kõik siiski nii mustvalge. Katoliku kiriku jaoks on tähtis, kas seksitakse abielus olles või abielu väliselt ning kas lapsed on abielust või on abieluvälised.

Katoliku kirik tunnistas vaid mehe ja naise suhet ja seksi, ülejäänud seksisuhted olid loomuvastased ehk contra naturam.

Preisi 1851. aasta kriminaalseadustiku kohaselt sai määrata karme karistusi neile, kes oli ebaloomulikus seksuaalsuhtes, see oli mehe ja looma ning mehe ja mehe vahel.

Seadusandjad on aastasadu kinnitanud, et kui mängus ei ole peenist, siis ei pruugi tegemist olla seksiga. Selle tõttu on kahe naise seksuaalsuhtesse alati suhtutud leebemalt.

Preisi seaduse kohaselt sai rangelt karistad neid, kes meie mõistes olid homosuhtes.

Austria –Saksa psühhiaater Richard von Krafft-Ebing avaldas 1886. aastal teose «Psychopatia sexualis», kus ühendas kreekakeelse sõna «heteros»  ja ladina sõna «sex».

Krafft-Ebing leiutas sellised terminid nagu «sadism», «masohhism», «homoseksuaal» ja «normaalseksuaal». «Heteroseksuaalil» oli siis halvustav tähendus, kuna sellega tähistati inimesi, kes harrastasid seksi oma lõbuks, mitte järglaste samiseks.

20. sajandiUSA püshholoogi James Kiernani arvates olid heteroseksuaalid inimesed, kes tundsid tõmmest mõlema soo suunas, tänapäeval on sellised inimesed biseksuaalid. Tuntud Merriam-Webster sõnastik määrats 1923. aasta väljaandes «heterodeks» need, kes tunnevad haiglaslikku või ebanormaalset sugutungi vastassoo suhtes.

Heteroseksuaalsuse kui psühholoogilise ja soolise termini võidukäik algas 1960. aastate seksuaalrevolutsiooni ajal.   

Heteropaar

FOTO: Panther Media/Scanpix

Hetero- ja homoseksuaalsus huvitas ka tuntud Austria neuroloogi ja psühhiaatrit Sigmund Freudi. Tema arvates oli normaalseks heteroks saamine raske, sest inimestes on palju kirgi ja kalduvusi. Kui aga kasvatus oli õige, siis oli tulemuseks «normaalne hetero».

Freud uuris mitmeid seksuaalsuse aspekte, samas pidas ta heteroseksuaalsust homoseksuaalsusest normaalsemaks ja paremaks.

Lääne ühiskonnad on seni heterokesksed, kuid on toimunud ka muutusi, sest seksuaalvähemused on saanud sõnaõiguse. Seksuaalse normaalsuse piirid on varasemaga võrreldes märgatavalt laienenud.

Tagasi üles