Nii nagu ka kõik suured artistid, on Chris Rea alati jälginud omanäolist artistlikku visiooni, mis kuulub vaid ja ainult talle. Kuigi tema eeskujulik musikaalne väljund on praeguseks ajaks sügavalt sisse imbunud maailma rokkmuusika DNA-sse, saab kindlalt öelda, et tema olek on olnud justkui sädelev okas muusikatööstuse kõrval, mis on hoidnud teda pigem kõrvalise isikuna. Aegade jooksul on väheste žestide ja nappide sõnade meister Chris Rea arendanud välja ainuomase käekirja - tema muusika on jäänud puutumatuks isikupäratu masstoodangu maailmast, tema virtuoosne kitarrimäng, kordumatu “suitsune” hääletämber ning palju mõtteainet pakkuvad laulusõnad mõjutavad inimesi sõltumata muutuvatest muusikatrendidest.
Loominguline isiksus ja maalikunstnik, kirglik bluusi austaja ja motospordimaailma paadunud fänn, filmitegija ning klassikalise muusika helilooja - eklektiline ja isemõtleja on need kaks sõna, mis vaevalt suudaksid iseloomustada meest, kelle albumeid on müüdud kümneid miljoneid eksemplare tänu sellele, et ta on jäänud alati iseendaks. «Ma ei ole kunagi olnud rokk- või popstaar ning minu terviseseisund on teinud võimalikuks liikuda iseenda loomingulisuse arendamise suunas, mida olengi alati tahtnud. Parim muutus minu muusikas on olnud keskendumine sellele, mis mind tõeliselt huvitab,» ütles Chris.
Oma debüütalbumi «Whatever Happened to Benny Santini?» 1978. aastal avaldanud Rea tuntumate hittide hulka kuulvad teiste seas sellised lood nagu «Fool (If You Think It's Over)», «The Road to Hell», «I Can Hear Your Heartbeat», «Josephine», «On the Beach», «Driving Home for Christmas», «Let's Dance», «Auberge», «Looking for the Summer», «Julia», «I Just Wanna Be with You», «And You My Love».