Tõsine komöödia kõneleb elust ja surmast

“Mingil kombel läheb see kõik kokku aasta eest lavale tulnud näitemänguga “Algus”, isegi mõni tegelane on sarnane, peaaegu sama,” tõdes Andres Noormets. Foto: Ants Liigus

Lavastaja Andres Noormetsa ütlust mööda tekitab homme Pärnu Endla teatris esietenduv “Lõpp” vaatajas tunde, nagu kõnniks kuristiku serval, ja äkki hakkab midagi särgi all kõdistama. Kuidas siis olla, kas naerda või kukkuda?

Homme õhtul esietendub Endla Küünis Šveitsi näitekirjaniku Lisa Stadleri tõsine komöödia „Lõpp“, mille on lavastanud Andres Noormets.

Stadleri 2005. aastal ilmunud näidend hõlmab neid paljusid küsimusi ja küsitavusi, mis kerkivad esile tähtsate otsuste tegemisel. Loo keskmes on mees, kes on otsustanud teisele poole minna. Enne on ta enda juurde kutsunud omale kõige olulisemad inimesed, kellele selline olukord on ühtaegu enneolematu, jahmatav ja absurdne.

Kas inimest saab nagu külmkappi või televiisorit vooluvõrgust välja lülitada? Kas elu lõpp võib tulla tellitult nagu ajaleht postkasti? Kas iga sammu on võimalik täpselt planeerida? Kuidas tähistada oma elu eelviimast päeva, keda peole kutsuda? Kas niisugustes stsenaariumides leidub kohta kurbusele ja emotsioonidele või on kõik vaid pidu ja pillerkaar, kui nii juba on otsustatud?

Millest kõneleb Endla uuslavastus ja kuidas jõudsite selle näidendini?

Homme Endlas esietenduseni jõudev töö põhineb Šveitsi näitekirjaniku Lisa Stadleri teatritekstil “Frau Hegnauer kommt” ja kannab meie versioonis pealkirja “Lõpp”. See on lugu, mille leidsin 2009. aasta sügisel meediafestivalilt “Prix Europa” Berliinist, ja räägib mehest, kes on otsustanud oma ilmaliku eluga teadlikult teisele kaldale tüürida ja kutsunud endale kõige olulisemad inimesed sadamasse järele lehvitama.

Olukord on kutsutuile jahmatav, enneolematu ja absurdne – inimesed üldjuhul sellistesse situatsioonidesse ei satu. Ja mida siis teha ning kuidas olla, kui on kurb, valus ja naljakas ühtaegu? Mida teha, kui raudkindlad tõekspidamised mõne üürikese nädala jooksul liiva voolavad?

Juttu on vabadusest ja tahtevabadusest, omamisest ja olemisest, armastusest ja ükskõiksusest, elust ja surmast. Niisugune tunne ja olukord, nagu kõnniks kuristiku serval, ja äkki hakkab midagi särgi all kõdistama. Kuidas siis olla, kas naerda või kukkuda?

Mingil kombel läheb see kõik kokku aasta eest lavale tulnud näitemänguga “Algus”. Isegi mõni tegelane on sarnane, peaaegu sama.

Legendi järgi küsinud Aleksander Suurgi oma surivoodil lähedastelt ja sinna kogunenutelt: “Kas ma mängisin oma osa hästi?” Surmaväraval seistes saab kogu elu teistsuguse tähenduse. Mis teid selles näidendis kõige rohkem puudutab?

Ma ei oskagi tüki teemat väga lihtsalt ja konkreetselt kokku võtta, isegi ühe lausega nimetada. See on mälust ja unistustest, kultuuride kokkupõrkamisest, eelarvamustest ning stereotüüpidest, mis meie rahulikku ja tasakaalus olemist seest ja väljast õõnestavad.

See on esimesest armastusest ja viimasest armastusest, tööst ja ihast ja poliitikast, mis pea seestpoolt sumisema ajab. See on inimese egost, mis seisab tema maailma keskel ja ütleb, et ongi kogu maailm. See on uskumisest ja jaanalinnukompleksist. See on kaotamise hirmust. See on vaikusest ja vaikimisest naeru ja appihüüete sees. See on inimlikust õnnest.

Mind kõnetab see kõik. Kuidas just – seda ma ei oska öelda. Ilmselt kõikide meelte ja paljude kehaosade kaudu.

Kui mitmes lavastus “Lõpp” teile üldse on? Millistes teatrites või mis tegevusega olete praegu veel hõivatud?

Ma olen teinud kokku umbes 50 lavastust teatrites, raadios ja televisioonis. Pärnus on neist tehtud kümmekond. Kahtlen, kas selline numbrite üleslugemine kellelegi huvitav on. Enam-vähem täpne lavastajatööde loetelu on olemas Eesti lavastajate liidu kodulehel.

Ega lavastaja ühe konkreetse lavastamistöö kõrvalt mingeid muid olulisi teatritöid teha jõua ega saa. See ei tähenda muidugi, et väiksemaid “näputöid” poleks, aga need on enamasti muu meediumiga seotud. Kas see on raadio või tele või hoopis mõni kirjutamise või õpetamise töö, polegi väga tähtis. Ma võin öelda, et midagi eelnimetatutest on mul pidevalt käsil.

Aga muude teatritega peale Endla mul sel aastal töösuhteid ei ole.



“Lõpp”

Tõsine komöödia

Autor Lisa Stadler

Lavastaja ja kunstnik Andres Noormets

Osades Sepo Seeman, Piret Laurimaa, Liis Laigna ja Ago Anderson.