Ilmus raamat Eesti pikimast lauljast, legendaarsest Vello Orumetsast

Vello Orumets Foto: Teet Malsroos / SL Õhtuleht

Eesti pikim laulja, 1.92 pikk Vello Orumets astus esimest korda suurele lavale Eino Baskini estraadikavas «Kuskil vist midagi põleb» Türi kultuurimajas 10. mail 1960. Ta oli 19 aastat vana ja tal oli taskus Eesti NSV Riikliku Filharmoonia estraadistuudio lõputunnistus.

«Täna, täpselt poolsajandit tagasi jõudis Orumets oma kuulsuse tippu,» lausus raamatu autor Paavo Kangur eilsel «Estraadikuningas Vello Orumets» ilmumise päeval. «Kaasaegsete meenutused temast jagunevad laias laastus kaheks. Ühed kiidavad tema suurt musikaalsust, nimetades teda publiku lemmikuks, erakordse häälega baritoniks, lava suurmeistriks, artistina sündinuks ja Georg Otsa mantlipärijaks estraadil.» Teised mainivad poolihääli ja väheke õelamalt, et ta oli joodik, keda pidi kantseldama nagu väikest last, või et ta oli mees, kes oskas ainult laulda. Orumetsas leidusid mõlemad poolused, kuid vaatamata kõigele jääb ta Eesti meelelahutusmaailma suureks staariks ja grand old man´iks, kelle esitatud laule «Miniseelik», «Rannapiiga» ning «Vihm» teadis publik peast.

«Vello Orumets oli omamoodi naiivne, kutsusime teda suure koera pojaks. Ta oli selline otu, tegime tema arvel ikka nalja. Ta ei hakanud vastu ja nii me lõksutasime lõugu ning tema naeris kaasa,» meenutab ansambli Laine lauljanna Anne Peterson.

«Vello Orumets paistis silma oskusega laulu sisu hästi edasi anda. Ta on võimeline kiiresti uut repertuaari omandama, laulusse süvenema ja õigeid väljendusvahendeid otsima,» on öelnud helilooja Gennadi Podelski.

Laine laulja Katrin Kutševski-Kalde täiendab: «Vellole oli Laine kindel tööots. Seal oli ta hoitud. Kõik oli kindel, organiseeritud ja ette ära tehtud. Tema oli solist ega pidanud muretsema. Olid naislauljad, tantsijapaar ja saatebänd ning oli solist ja teadustaja Orumets. Poolas rääkis ta poola keeles, Saksamaal saksa keeles ja loomulikult oli tal tähtis roll, aga organisatsioonilise vastutuse koorem oli Laines väiksem.  Vello suutis uute aegadega kaasa minna ja tal läks hästi. Tal oli tohutult ilus ja mahe hääl, soe süda ja soe hing. Ta oli laval õnnelik. Midagi muud ta elus ei osanud. Muusikaga ta tegeles ja see oli tema elu.»

«Orumets oli meeldiv inimene, kes rääkis seltskonnas vahvaid jutte, mida saatis nakatava fantoomiliku naerupahvakuga. Ta oli kihvt vend. Vellol oli muidugi see probleem, et lahke inimesena ei suutnud ta ära öelda,» mainib Boris Lehtlaan.

«Vello oli mõnus sell, aga ma ei kutsunud teda Musuks erinevalt Adast. Minu jaoks oli ta Vello. Seltsiv, humoorikas, mitte labane, ühtegi halba sõna ei ole öelda,» märgib Vally Ojavere.

Laulja Kersti Kuusk lisab: «Vello oli igas mõttes suur inimene – suur oma kasvult, suure häälega ja suure hingega. Seltskonna nael, kes viskas muhedat nalja, aga samas väga üksildane inimene. Ta oli hingeline inimene ja galantne mees, kes rääkis asju, mida naine tahtis kuulda. Ta oli vana kooli mees: alati väljapeetud ja hoolitsetud, viisakas, lugupidav nii publiku kui ka laulu- ja tekstikirjutajate vastu. See oli imetlusväärne, kuidas ta enne iga laulu rääkis, mis aastal lugu sündis, kes olid autorid. Ta oli nagu elav entsüklopeedia.»

„«Orumets oli lahe vana, kihvt inimene ja erudeeritud inimene, tõeline džentelmen, kuid mitte alati. Igal ühel on omad nõrkused. Jumal temaga! Ta oleks võinud olla Ida-Euroopa Tom Jones ja võib-olla oligi,» diagnoosib meelelahutusärimees Aarne Valmis.

Raamatu saab soetada siit.