Nouvelle Vague: pärast igat albumit mõtleme, et nüüd on kõik

Nouvelle Vague esineb 20. aprillil Tallinnas Foto: Julian Marshall

Marc Collin Nouvelle Vague'ist tunnistab, et pärast igat albumit mõtlevad nad Olivier Libaux'iga, et nüüd on kõik. Nüüd pole enam midagi uut teha. 2016. aasta lõpus andis aga legendaarne grupp pärast viieaastast pausi välja oma viienda stuudioalbumi «I Could Be Happy» ning 20. aprillil esinevad nad kõigi Eesti fännide rõõmuks Tallinnas, Rock Cafes.

-Nouvelle Vague saab inspiratsiooni 1970. ning 1980. aastate new wave’i žanrist ja bossanoovast. Kas te leiaksite ka praegusest muusikast sellist lainetust, millel põhineda?

Ma ei ole kindel. 60ndate bossanoova, 80ndate pungi ning 90ndate hiphopi väärilist kindlasti mitte. Praegu on raske samasugust kõla ja mõju saavutada. Mingites underground-klubides tehakse võib-olla just praegusel hetkel sellist muusikat, kuid avalikkus ei ole sellest teadlik.

-Te teete koostööd väga paljude naisvokalistidega. Mis on takistanud teil töötamast ühe kindla esilauljaga?

Neid põhjuseid on kaks. Me oleme projekt, mitte bänd. Meie soov Olivier’ga (Libaux, Nouvelle Vague’i teine liige – toim) on algusest peale olnud muusikat produtseerida. Nii oleme otsinud erinevaid lauljaid, kes meie visiooniga mingist teatud loost ühtiksid. Näiteks teame, et kui oleme loomas midagi värsket, siis võtame ühendust Mélaniega (Pain – toim), kui tahame oma lugudesse sügavust, siis Phoebe’iga (Killdeer – toim). Suur osa naisvokalistidest, kes on meiega töötanud, suundub edasi sooloprojektide peale, kuid jääb siiski meiega koostööd tegema. Lisaks meeldib meile muusikas värskus ning erinevate lauljatega töötamine muudab kõik live- esinemised väga eripäraseks.

Prantsuse new wave bänd Nouvelle Vague Foto: Promopilt

-Olivier on öelnud, et sa oled maailma parim naishääle äratundja. Mis muudab ühe lauljanna sinu jaoks suurepäraseks?

Ausalt öeldes ei oska ma seda nii täpselt öelda. Ma lihtsalt armastan naishääle kõla ja lasen solistidel ennast alati väljendada. Ma ei ütle neile kunagi, mida nad peaksid või ei peaks tegema. Pigem olen julgustav ning lisan vokaalide miksmisega asjale veel rohkem võlu juurde. Nii meie sünergilised koostööd sünnivadki.

-Albumil «I Could be Happy» tuli Nouvelle Vague välja originaallugudega. Miks just nüüd?

Tahtsime teha midagi uut ning julgesime katsetada, sest tegelikult suurt osa lugudest, mida me kaverdame, ei tunta. Mõtlesime siis, et lisame plaadile ka meie originaallood ning vaatame, kuidas kuulajad reageerivad. Meil oli seda väga põnev teha ning hiljem kuulajate reaktsioone jälgida.

-Kuidas sa iseloomustaksid kolme sõnaga «I Could be Happy» sündi ning albumit ennast?

Uus, melanhoolne, isiklik.

-Milles seisneb teie jaoks aga kaverite tegemise võlu?

Kavereid tehes avastad enda jaoks mingi teatud teksti ja muusikalised käigud hoopis uuel moel. Me pakume nii iseendale kui kuulajale võimaluse tunnistada ühe loo uuestisündi, kui võib nii öelda. Pakume ühe konkreetse palaga tutvumiseks hoopis teistsuguse vaatenurga. Näiteks Blondie «Heart of Glass» esimene demo oli reggae-mõjutustega. Selle ideega ei mindud aga lõpuni ja nii tegime meie selle ära. Kaverdamine on suur töö, kuid muusikalises mõttes väga põnev.

-Milline teie kaverdatud lugudest Nouvelle Vague’i ja selle teekonda alates 2005. aastast kõige paremini iseloomustaks?

Kõik, mida me teeme, on nii erineva suunitlusega, et seda lugu on raske valida. Pakun aga välja loo «Heart of Glass» esimeselt albumilt ja «Dance With Me» teiselt albumilt.

-Kus te muusikalise enesemääratlemise mõttes praegu positsioneerute?

Hea küsimus. Mul pole õrna aimugi. Me ei plaaninud teha viit albumit. Musitseerisime alguses ainult sõpradele. Pärast igat albumit mõtleme, et nüüd on kõik, enam pole midagi uut luua. Paari aasta möödudes aga asume jälle asja kallale. Me oleme lihtsalt uudsusejanulised.