:format(webp)/nginx/o/2017/04/05/6521743t1h40ec.jpg)
Saalid on täis, piletid välja müüdud ja rahvas räägib teatrisaalis laval toimuvaga kaasa. Stand-up'i ehk püstijalakomöödia populaarsus ei taha sugugi vaibuda. Uurisime järele, miks see inimestele jätkuvalt meeldib ja kas on ka halba stand-up'i, millest peaks kindlasti hoiduma.
Kolmapäeval ja neljapäeval Eestis kaks stand-up-show’d andnud Eesti juurtega Kanada koomik Glenn Wool leiab, et inimesed lihtsalt tahavad naerda. «Stand-up annab võimaluse rääkida asjadest, millest ehk ei ole kerge rääkida,» tõdes mees, et inimesed soovivad kuulda midagi uut. Kui nii mõnedki koomikud teevad laval esinedes publiku üle nalja, siis Glenn ei poolda huumorit, mis paneb inimesed piinlikkust tundma.
Hea koomik tunneb lavalt ära ka selle, kas inimene naerab südamest kaasa ja sai naljale pihta või ta teeb vaid sellist nägu. Glenni sõnul on hea Eestis tagasi olla, aga milline publik on eestlane? «Ma mõtlen teist kui puhastest ja süütutest. Te räägite asjadest, millest ainult minu vanavanemad räägivad.» Selgub, et publikuna oleme me naljakad ja siin on hea esineda.
Kui ka Eestis on stand-up endiselt populaarsust koguv ning inimesed leiavad, et see ongi teatrikunsti osa, siis kas see on kuidagi ohuks ka klassikalisele teatrile? «Pigem on see oht halvale teatrile. See on monoloog. See on teatri osa,» leiab koomik, et halvale teatrile on kõik ohuks.
/nginx/o/2017/04/05/6521735t1hbb32.jpg)
«Stand-up on ehe. Kui võrrelda näiteks Sander Õiguse show’sid Tõnis Niinemetsa monoetendustega, siis tema on näitleja, kes esitab laval lihtsalt oma teksti. See on küll naljakas, aga see ei tule südamest, tema ei ole ise seda kirjutanud,» sõnab Comedy Estonia eestvedaja Louis Zezeran, et stand-up-koomik esitab laval oma segaseid, ehedaid mõtteid. «Ja see on see, mida inimesed avastavad. Niinemets on küll populaarne, ta on ju igal teisel päeval televiisoris ja tema promomisel on suured rahad taga, seal ei ole midagi imestada,» võrdleb Louis näitlejat ja koomikut laval.
«See on odavam teater. Inimestel on kergem keskenduda laval ühele isiksusele,» lisas Louis, et stand-up’il on nurk, mis lubab müüa ühte isiksust, nagu ta on. Ka see on osa teatrist. Etenduste piletimüük läheb hästi ning Louis näeb, et populaarsus kasvab aasta-aastalt. «Me usume orgaanilisse kasvu, mitte ohtrasse marketingi ja televiisoris reklaamimisse.»
Mida stand-up’i juures vältida?
«See ei ole stand-up, kui sa seda ise ei kirjutanud,» on Louis kindel, et see on stand-up’i põhimõte. «Võtame näiteks Jimmy Carri. Sa võid talle teksti kirjutada, sest tema karakter on välja kujunenud. Näitleja on näitleja. Ma ei tea, kes on Tõnis Niinemets. Stand-up esindab iseenda versiooni laval,» selgitab Louis, et laval esitatakse teksti iseendast, milles on liialdatud komöödiale omaseid efekte. Louis on õnnelik Sander Õiguse populaarsuse kasvu üle ja leiab, et inimesed saavad ise otsustada, kas nad lähevad vaatama näitlejaid või stand-up’i tegijaid.
/nginx/o/2015/01/21/3698269t1hfd4a.jpg)
Teatri POINT asutaja Karl Kermese sõnul sõltub kõik sellest, kuidas teemat käsitleda. «Näiteks Niinemets kirjutas «Ämbrisse astumise ajastust» valmis kaks kolmandikku, ülejäänut meie meeskonnaga kohendasime. Ükski maailma mõttes tegija ei kirjuta oma teksti üksi, see on tekitatud illusioon,» on Kermes kindel, et stand-up’i tehes ei ole nende meeskonnal huumor eesmärk, vaid vahend rääkida päevakajalistel ja ühiskonnakriitilistel teemadel.
/nginx/o/2017/01/27/6286001t1hc0b5.jpg)
«Tõnist on käinud kahe kuu jooksul vaatamas 16 000 inimest, siin ei saa konkurentsist rääkida, aga me jagame sama turgu. Me lihtsalt teeme asja samade vahenditega, aga suurema ambitsiooniga suuremale publikule,» selgitab Kermes, et nende power-up-etendus on kontseptuaalse kirjutamise kogemus: «Sisend tuleb publikust endast. Me peame käsitlema teemasid, mis on ka olulised.»
/nginx/o/2016/12/01/6132941t1h2e29.jpg)