/nginx/o/2017/04/27/6597055t1h8fa1.png)
:format(webp)/nginx/o/2017/04/04/6520339t1h4900.jpg)
Aleksander Pertel, eestlastele teada kui Alex Lepajõe, laiemat tutvustamist ei vaja. Ärimees ja endine telenägu on juba mõnda aega eemal linna- ja meediakärast, nautides maaelu Võrumaa metsade keskel ja pühendudes täielikult oma perele.
Alex Lepajõe: Targemad õpivad teiste vigadest, mina õpin enda omadest
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Karismaatiline mees, kelle minevik on kirju kui pühademuna, ei jäta kindlasti kedagi külmaks – mehed on kadedad ja naised, nemad lihtsalt õhkavad. Kui palju ikka leidub selliseid mehi, kes paadiga riigist põgenevad, panka röövivad ja sellest siis raamatu kirjutavad – kõlab kui poeesia.
Teisipäeval, 4. aprillil esitles elav lindprii, Alex Lepajõe, enda raamatut «Põgenemine. I osa».
Raamat, mis räägib Lepajõe ja tema kolme kamraadi, Raivo Roosna, Harry Gelsteini ja André Hildebrandti põgenemisest aastal 1984 ja Alex Lepajõe elust noore pagulasena läänemaailmas, on tekitanud parajat kõneainet juba enne raamatupoe letile ilmumist.
Paralleelselt jookseb kinolinadel Taska Film OÜ välja antud ja osaliselt Eesti Filmi Instituudi rahastatud hittkomöödia «Sangarid», mille tegijad on algainestiku saanud väidetavalt just Lepajõe põgenemisest Nõukogude Liidust.
Alex Lepajõe on maininud, et nende lugu oleks filmiks tegemist väärt, ning peab varguseks «Sangarite» ideed, kuna see ei sündinud koostöös tema loo peategelastega.
Filmi produtsent Kristian Taska on öelnud, et stsenaarium ei põhine siiski ainult nende nelja mehe lool – see oli üks paljudest inspiratsiooniallikatest Eestist välismaale läinud inimeste teemal.
Eelmise aasta detsembris andis Lepajõe filmi tegijad kohtusse. Taska on sellist asjade käiku nimetanud lihtsalt skandaalitekitaja vajaduseks suuremat kõlapinda ja tähelepanu saada. Praegu on kohtuprotsess veel lahendita.
/nginx/o/2017/04/04/6520337t1ha06b.jpg)
On aja küsimus, kas Lepajõe värskelt ilmunud raamat saab olema sama kõrge lennu ja menuga kui «Sangarite» film.
Et tegemist on ühe mehe noorusaja lolluste südamelt ära rääkimise, pihilooga, peaks raamatul olema sügavam tähendus. Siiski võib mõelda, et igal tegevusel on kaudselt kasumi eesmärk, eriti kui asjasse on segatud ärimees Alex Lepajõe.
«Kui sa hakkad liiga palju kasumi peale mõtlema ja suunad energia sellele, kes sul seda lugema hakkab, või kuulad liiga palju kirjastajate ja teiste nõuandjate jutte, siis ei jõua sa mitte kuhugi. Võib-olla saad mingi toote valmis, mis mingi hetk köidab tähelepanu. Meie ühiskonnas ongi ju kõik hetkelise tähelepanu peal. On suhtumine – kõik ostavad, ma ostan ka. Aga kui mõelda selle peale, et läheb mööda 20 aastat ja sa võtad raamatu kätte, tundmata häbi selle pärast, mis sulle sealt kaante vastu vaatab, siis on kõik korras. Nii et pikem perspektiiv on tähtsam,» räägib Lepajõe enda raamatu mõttest.
/nginx/o/2017/04/04/6520301t1h071f.jpg)
Inimesi tõmbab skandaalide juurde. Põnevam on ikka see, mis muru alla maetud, mitte muru ise. Kindlasti huvitavad lugejat pigem Lepajõe skandaalid raha ja naistega kui see, et tegemist võib olla ontliku pereisaga. Aga just perekond on praegu tema prioriteet. Oma poja üle tunneb mees erilist rõõmu.
«Ma olen uhke oma poja üle, kes sai hiljuti Ameerika kodakondsuse. Kas selle üle just uhkust tunnen, ei oska öelda, aga erinevalt minust on ta aus ja töökas.»
Isalikke nõuandeid ja suunamisi sai ta pojale jagada alles siis, kui too oli meheikka jõudnud. Aasta oli siis 1995, kui Lepajõe tagasi Eestimaale jõudis.
Alex Lepajõe hakkas raamatut kirjutama alles kevadel ja see ei olnud sugugi lihtne. «Ma ei ole ka nii tohutu usin. Kirjutasin hommikuti, kui lapsed olid ära. Ei suuda kirjutada õhtul või purjus. See võib küll olla lõbus tegevus, aga järgmisel päeval mitte loetav,» teab raamatu autor rääkida.
Tegemist ei ole klassikalise ilukirjandusega. «Kirjutasin teadlikult kolmandas isikus. See andis rohkem võimalust nalja teha ja iroonilisem olla. Hea kirjandus on üldistavalt nagu elu: ei saa olla must ja valge. Ega ka lihtsalt must masendus. Peab olema elemente, mis on suuremad kui elu. Aga minu raamat ei ole kindlasti ka meelelahutus. Selle lugejal peaks olema enesekriitika omal kohal.»