9. aprillil algavale ultramaratonile Marathon Des Sables siirduv Joel Juht on teada andnud oma treeningutest, varustuse kokkupanekust ja paljudest muudest hädavajalikest tegemistest, teadmata on vaid see, kuidas ta on vaimselt oma senise elu suurimaks väljakutseks valmistunud. Seikleja enda sõnul on ta muremõtted rohkem proosaliste asjade juures, nagu varustuse õigeaegne kohalejõudmine, kuid tema suurimaks hirmuks on hoopiski mitte pääseda saja esimese finalisti sekka.
Mis on kõrbemaratonile siirduva Joel Juhti eesmärgiks?
Olete teinud palju trenni, läbinud arstliku kontrolli ja pakkinud varustuse, aga kuidas on vaimse ettevalmistusega? Kas mäletate hetke, kui osalemise otsuse vastu võtsite ja mida olete sellest hetkest pidanud oma mõistuse ja meelega tegema, et maratoniks valmis olla?
Alguses oli üleminek selline, kus vaatad peeglisse ja ütled endale, et sa oled täitsa segane. Jalad valutasid, toitumisega pingutasin üle, sest tühja kõhuga üksinda metsa minnes ei jõua joosta, varustus ja kõik detailid, kuidas näiteks jalgu hooldada, millised jalanõud võtta, mis kott sobib — kõiki neid nüansse on sedavõrd palju, kõik see on esimese korra efekt, kus midagi täpselt ei tea. Mul on vajalkud asjad nüüd olemas, aga ma ei tea endiselt, mida mu keha teeb, kuidas ma olukordadest välja tulen, ja ma üritan asju lihtsamalt võtta, et ei tekiks ülemõtlemist. Mõned inimesed on öelnud, et ma olen negatiivne ja morn, aga neile ma ütlen, et ma pole morn, ma olen väga fokuseeritud tulemuse peale, selle peale, millele ma olen tohutult energiat pannud. Ma olen võitleja, ma ei lähe võitlema mitte sedavõrd koha eest, vaid selle nimel, et ma lõpetaksin terve nahaga ja oleksin selle üle õnnelik, see on minu jaoks sisemiselt oluline, et teeksin ära midagi, millele olen palju panustanud. Kui mõni ütleb, et mu energia ei ole selline, nagu alguses, siis ütlen, et ei saagi olla, kui ma mõtlen selliste asjade peale, et kuidas ma oma varustuse kohale viin. Kui ma Prantsusmaale jõuan, et siis poleks osa asju veel Eestis. Küsimus polegi ehk selles, kuidas mina kohale jõuan, vaid selles, kuidas mu varustus sinna jõuab. Ma pean oma asjad poolitama, osa asju suurde kohvrisse ja osa seljakotti, millega ma jooksen, siis pean üle kontrollima, mida ma võin lennukisse kaasa võtta. Mõtlen pidevalt kuidas ma hakkan piiri peal seletama, miks mul teatud asjad pagasis on. Näitkes on mul varustuses mürgipump ja pakid, mis on kokku pressitud ja näevad välja, nagu toimuks kokaiini ülevedu — see on huumor kuubis aga nad näevad sellised välja, kuna pean kuueks päevaks võtma kaasa toitu, mis on pulbrilisel kujul. Muidu aga on kõik minuga üldiselt hästi.
Milline on Teie suurim hirm seoses maratoniga?
Kas see just hirm on aga ma tahan joosta esimese saja sisse. See on lihtsalt selline mõte, et see oleks väga vahva. Osalejaid on üle 1200, esimese saja hulka saada oleks päris kõva sõna.
Kõigil huvilistel on kõrbemaratoni võimalik ka laivis jälgida. Selleks tuleb minna siia lingile, ennast inglise-, saksa- või prantsusekeelses keskkonnas kasutajaks registreerida ning maratoni algusest saab sealsel leheküljel jälgida, kuidas kõrberetkest osavõtjatel läheb. Pärast registreerumist saab sisse logida ka Facebooki konto kaudu. Joeli sõnul kasutavad võistlejad GPS-i, millega hakkab nägema tema asukohta, kuidas aga korraldajad hakkavad maratoni kulgu täpsemalt üle kandma ja kas võistlejaid näeb ka kaamerate vahendusel, ei osanud ta veel öelda. Varasematest jooksudest on Youtube'is palju materjali, mis lubab eeldada, et näeb ka ülekandeid jooksu hetkeseisudest.