/nginx/o/2020/02/06/12918955t1h9b97.png)
/nginx/o/2017/03/31/6504047t1h072a.jpg)
Tallinn Music Week «KUKU Art Club Paranoia» laval, astus oma loominguga üles värviline Indrek Spungin.
Saime Indrekuga lähemalt tuttavaks.
Saage tuttavaks, Indrek Spungin! Helge alatoon peab olema, muidu on mingi sünge s*tt
Juhime tähelepanu, et artikkel on rohkem kui viis aastat vana ning kuulub meie arhiivi. Ajakirjandusväljaanne ei uuenda arhiivide sisu, seega võib olla vajalik tutvuda ka uuemate allikatega.
Kes on Indrek Spungin?
Praegu tulin ma lavalt maha, mängisin pilli ja laulsin. Kui ma teen nii, siis tunnen ennast nagu muusik, aga ma ei tahaks endale kuidagi muusiku silti külge panna. Samas, võin kõik olla – olen esineja. Andke mulle ainult lava ja ma lihtsalt istuks selle peal. Muidugi päris jama oleks siis, kui ma ei tea, miks ma siin laval olen. Mingi ennast käivitav moment peaks ikka olema. Aga üldiselt mulle pakub pinget uidata kusagil «erinevate kunstivaldkondade vahelisel tühermaal, kus muusika muutub teatriks ja porno kunstiks.
Räägi lähemalt enda muusikast
Kuigi mul on päris palju selliseid morbiitseid lugusid ka, siis hindan kunstis sellist mitmeplaanilisust. Et ei ole ainult nii, et nüüd duuri ja nüüd minoori.
Alati on igas rõõmustamises terake nuttu. Isegi kui on väga morbiidne lugu, siis mingi helge alatoon peab olema, muidu on lihtsalt mingi sünge sitt.
/nginx/o/2017/03/31/6504051t1h8e29.jpg)
Sinu outfit on väga sädelev. Kuskohast on pärit Sinu riided?
Ma kannan litterretuuse. Ostsin need, panin jalga ja siis nad olidki valmis.
Püksid on mingi suvaline ja elutu kalts seni, kuni nad minust eraldi staatiliselt püsivad. Minu jalas saavad püksid elektrifitseeritud ja nad muutuvad aktiivseteks robotiteks. Nagu transformer. Ükskõik kui sätendav see litter võib olla, kui see ei liigu, siis ei ole see ka veetlev. Muide, need püksid ostsin ma Helina Ristilt, dream-popi ansambli, Zebra Island, lauljalt.
/nginx/o/2017/03/31/6504045t1ha86d.jpg)
Kasutad teinekord ka nime, Chungin Han Minjujui. Palun valgusta.
Kõigepealt vanemad panid mulle nime Indrek. Kui ma kooli läksin, pidin mingitele suvalistele jorssidele selgeks tegema, et ma olen nüüd Indrek. Siis hakkasin selles kahtlema - kas ma olen ikka Indrek. Samahästi võiksin olla ükskõik kes. Miks just Indrek? Kelle otsus see nüüd oli, et Indrek. Tundsin, et mul peaks olema õigus ise valida, kes olen, aga ei osanud seda siis sõnastada.
Siis varapubekana otsustasin hakata korvpalluriks. Palusin Jumalat, et ta saadaks mind NBA-sse. Seal oleks rohkem läbilöögivõimet. Ma palvetasin kaks aastat, aga seda ei juhtunud. Hoopis Martin Müürsepp läks NBA-sse. Olen tema üle väga uhke. Ühesõna, ma ei suutnud ikka leppida sellega, et olen mingi valge ahv. Siis mingi hetk me hakkasime Kompoti rajooni (Jõhvi elamurajooni hellitusnimi - toim.) kuttidega hoopis indiaanlasteks, kolisime koplisse, ehitasime onnid puu otsa ja hakkasime rahupiipu suitsetama. Kui sa oled 13-14, saad aru, et maailm ei saa sinust vapshjee aru ja sa pead ise enda maailma looma. Ühesõnaga, siis seal koplidžunglis sain ma uue nime Chungin ja see jäi külge. Olin siis ligi 20 aastat Chungin. Eelmisel aastal tuli mul sooloplaat välja. Siis mõtlesin, et võtaks esinejanimeks oma lapsepõlve nime. Nüüd olengi jälle Indrek.
Vaata ka Indrek Spungini muusikavideot!