Vastu ei hakka, vaimustust ei tekita

Must komöödia räägib vanadest rokipeerudest, kes tahavad iga hinna eest uuesti läbi lüüa, pildil Jüri Vlassov (vasakul), Enn Klooren ja Guido Kangur. Foto: Kuukulgur Film

Alles see oli, kui igal pool – nii televisioonis, raadios, ajalehtedes kui rahvasuus – räägiti, et Eesti filmil pole saba ega sarvi. Nüüd tuleb seda arvamust pisut korrigeerida, sest olukord on muutunud.

Uues kodumaises komöödias „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”, mis sellest reedest meie kinodes jookseb, on sarved täitsa olemas, kuid filmi need veel heaks ei tee. Selleks läheb tarvis enamat.

Kulunud sisu ja lihtne huumor

Linateose keskmes on Keiser (Guido Kangur), kes aastakümneid tagasi oli väga kõva tegija, staar ja legendide looja. Väidetavalt sai isegi kohalik rokkmuusika alguse just tänu Keisrile ja tema bändile Kormoranid.

Tänapäeval ei mäleta Keisrit kahjuks keegi. Mehe kuulsusesära on pehmelt öeldes tuhmunud ja loorberitel puhkamise asemel on ta sunnitud leiba teenima abitöölisena mingisuguses kõrtsis, kuid mälestused möödunud hiilgusest pole kuhugi kadunud.

Pärast eriti masendavat õhtut, mille käigus saab kõvasti kannatada mehe niigi kahtlase väärtusega ego, tuleb Keisrile pähe geniaalne mõte Kormoranid uuesti kokku kutsuda, et oma nimi igavesti rock’n’roll’i annaalidesse jäädvustada.

Kuna kaotada pole enam midagi, asub mees oma eesmärgi nimel tegutsema, avastades õige pea, et ajad on tublisti muutunud ning tee tagasi tippu pikk ja käänuline. Tõelisi rokkareid see muidugi ei hirmuta.

Lugu ise on ülilihtne ja kahjuks üsna kulunud. Samasuguse sisuga filme on maailmas tehtud ohtralt, selles suhtes Andres Maimik ja Rain Tolk, kes peale lavastamise ja produtseerimise kirjutasid linateose käsikirja, jalgratast ei leiuta.

Otse vastupidi. Kasutusse lähevad kõik klišeed, mis rokkarite kohta üldse käibel on, sama kehtib huumori kohta. Arbuusipilastamine ja õlletopsifiasko on ainult paar näidet naljadest, mis seda filmi iseloomustavad. Kuid natuke huumorit on ikkagi parem kui üldse mitte midagi.

Kergelt häirisid loogikaaugudki, mida filmitegijad polnud vaevunud lappima, ja mõningad kõrvalliinid, mis polnud sugugi usutavad.

Natuke kontsentreeritum lähenemine oleks linateosele kasuks tulnud. Praegusel kujul kipub „Kormoranid” kohati tüütult venima ja asi oleks päris hull, kui poleks endast kõike andvaid näitlejaid.

Suurepärane näitlejatevalik

Guido Kangur on kõrgel tasemel. Tema tegelaskuju on küll veidi sirgjooneline, kuid näitleja võtab sellest maksimumi, mõjudes suurushullustuse käes vaevleva kunagise rokikeisrina väga veenvalt.

Linateose huvitavaima osa teeb aga Roman Baskin. Tema kehastatud Keila Santana heitlused kontrolliva abikaasa ja bändi üleelusuuruse juhtfiguuriga pakuvad eredaid hetki, mis kindlasti püsivad meeles pärast kinosaalist lahkumistki.

Natuke kahvatuks jäävad ülejäänud Kormoranid, kuid see pole ilmselgelt nende süü. Käsikiri ei annagi neile küllaldaselt võimalusi särada, kuid sellest hoolimata leidub helgeid hetki kõrvalrollidegi puhul.

Kavalalt on ära kasutatud Tanel Padarit ja paljusid teisi Eesti kuulsusi. Nende etteasted pole võib-olla kõige meisterlikumad, kuid toovad vaheldust ja lisavad linateosele värvi.

Lõpp hea, kõik hea?

Lõppkokkuvõttes pole „Kormoranid” sugugi halb film, kuid hea ka mitte. Õnnestunud näitlejatööd ja kulunud sisu annavad tulemuse, mis väga palju keskpärasusest kõrgemale ei tõuse. Otseselt vastu ei hakanud, kuid vaimustust samuti ei tekitanud. Tüüpiline Eesti film.



Rock-komöödia „Kormoranid ehk Nahkpükse ei pesta”

Stsenaristid-režissöörid on Andres Maimik ja Rain Tolk.

Mängivad Guido Kangur, Roman Baskin, Ene Järvis, Jüri Vlassov, Ester Pajusoo, Elina Pähklimägi, Harry Kõrvits ja Enn Klooren.

Kõrvalrollides näeme kõikvõimalikke avaliku elu tegelasi Tanel Padarist Jaanus Rohumaani. Filmi tootja on produktsioonifirma Kuukulgur Film. Film on soovitav alates 12. eluaastast.