Kanal 2 selle kevade üks erilisemaid telesaateid on «Väikesed hiiglased», kus väikestele osalejatele tuleb toeks viis tuntud, Eesti sõubisnises karastunud artisti. Arter uuris, millisena mäletavad mentorid algaja artistina oma närvikava ning kuidas nad esinemishirmust üle said.
Kuidas said lavahirmust üle väikeste hiiglaste mentorid, kui nemad olid noored?
Juss Haasma:
Lapsepõlvel on tohutu jõud. Tahtsin väikse poisina esineda sünnipäevapidudel jne. Ei mäleta, et oleksin kartnud või pabistanud. Pigem tahtsin kohe lavale minna, teha seal ükskõik mida. Vanemaks saades hakkasid tekkima hirmud ja sellest tingitult ka ebakindlus.
Daniel Levi Viinalass:
Olen kogenud, et kui teed õiget asja, siis ei tule esinemishirmu. Muusikat tehes pole ma kunagi enne lavaleminekut pabistanud. Põhikoolis pidin mängima «Lumivalgekese» näidendis printsi. See oli kõige stressirikkam esinemine minu elus. Miks ma siis sinna näidendisse üldse kandideerisin? Ikka tüdruku pärast. See, kes mulle meeldis, pidi mängima printsessi ja kuuldavasti oli mingi musi-stseen ka. Tuli välja, et ta mängis hoopis nõida.
Hanna-Liina Võsa:
Ei mäleta, et mul oleks lapsena suur lavanärv olnud. Laulsin tihti ansamblis või kooris ja tugev seljatagune andis julgust ja jõudu. Närv on tulnud pigem vanemas eas, eriti tugevalt lõi see välja Ameerikas, kus pidin suhteliselt autopiloodi peal etendusi andma. Siis tekkisid mingid seletamatud lavakrambid, millega mingi perioodi väga palju vaeva nägin. Õnneks on psüühika nüüdseks stabiliseerunud ja nii lihtsalt vast enam verest välja ei löö. Aga muidugi, kui on väga vastutusrikas esinemine, siis ega närvist pääse. Peaasi, et see pilti päris eest ära ei löö.
Eda-Ines Etti:
Ei mäleta, et mul oleks pisikesena lavanärviga probleeme olnud. Siis oli ikka väga suur soov lavale minna, igal võimalusel. Hirm lavaga seoses tekkis pigem hiljem, puberteedieas, ja siis oli see lihtsalt miski, mis kogemustega ja aja jooksul vaikselt hajus. Pisike ärevus tekib aeg-ajalt ka nüüd enne vastutusrikkaid kontserte. See on mõnus tunne ja annab esinemisele kergelt kõrgendatud meeleolu.
Koit Toome:
Minu närvikava oli väga nõrk. Olen korduvalt rääkinud, et mulle ei meeldinud üldse teiste inimeste ees olla. Elasin seda väga raskelt üle ja seisin korduvalt valiku ees, et äkki peaksin ametit vahetama. Ühesõnaga, ma ei nautinud esinemist üldse. Aga aastate ja raske tööga olen hirmudest üle saanud. Saladuskatte all võin öelda, et siiamaani on mul vahel suuremate ülesastumiste eel väike närv sees.
«Väikesed hiiglased» ja nende mentorid on taaskord teie ees juba sel pühapäeval kell 19:35 Kanal 2s.