Kuidas kriisist välja tulla võitjana

Foto: Ants Liigus

Sellest, kui vajalikud on kriisid meie elus, on räägitud juba tuhandeid kordi. Ja sellestki, et inimene lihtsalt ei arene kriisideta. Miks me siis nii väga kardame ja vihkame neid kriisiolukordi?

Sest lisaks kõigele muule tundub, et kogu maailma õnnetused tormavad meie peale korraga ja ühel ajal. Perekondlik laevuke kõigub elutormi käes, kohe-kohe saame töö juures kinga, võlakoormat ei jõua enam vedada - kõik kisub kiiva. Kas see on meie peas või on tõepoolest olukord nii halb? Oleme tahtnud oma saatusest märkamatult mööda hiilida, kuid ta seisab meie teel risti ees. Võtame ta siis vastu ja tuleme olukorrast välja võitjana. Me ei tohi kaotada lootust, sest ainult tema suudab meile jõudu anda.

Eilne on olnud, homne on mõistatus, aga tänane on kink. Nii me ütlemegi saatusele: tänan! Täna oleme endisest elust välja kasvanud, on aeg pöörata teine lehekülg. Kui me ise seda ette ei võta, kohtumegi kriisiga oma teekonnal. Kas oskame kriisist väljuda maksimaalse kasuga endale?

Just kriis on see aste trepil, millest ülevalpool on meie uus elutasand. Peame aga selleks valmis olema. Ainuüksi loosungist "Tahad olla õnnelik, siis ole!" ei piisa. Kuid alati ja tingimata on kriisist väljapääs olemas. See on meie elus väga kasulik õppetund.

Esmalt tuleb rahulikuks jääda. Homse pärast võib muret tunda, kuid paanikaks ei ole põhjust. Ainult pessimistid näevad alasti alternatiive, optimistid otsivad väsimatult enda jaoks võimalusi. Vahest on ka nii, et see, mis paneb ühe inimese nutma, võib teise hoopis naerma ajada.

Idamaine tarkus ütleb, et meie mõtted on nagu vesi: kui nad rahutult virvendavad, ei näe me põhja, kui aga virvendus raugeb, on vastus selgelt näha. Igaüks leiab ise oma tee vastuseni. Tuleb lihtsalt leida võimalus, et rahuneda.

Mõnele on rahustav pikk jalutuskäik, tass rohelist teed armsaks saanud kohvikus, mõnele vana lõbus komöödiafilm või raamat, mida on kümneid kordi loetud, kuid mis ikka tundub nii naljakas. Igapäevasest rutiinist väljaastumine on ainult teretulnud: ostame pileti bussi peale ja sõidame külla vanale sõbrale, kellele oleme seda ammu lubanud.

Mõni psühholoog soovitab koos kriisiga seal all ära käia. Kuid "seal" on depressiooni oht ning sellest üle saada ei ole üldse lihtne. Meie hingeline seisund kriisi ajal on niigi väga õrn ja haavatav. Kui tahame kriisi võita, peame hakkama kohe võitlema.

Ärgem lubagem endale keskpäevani näoga seina poole ja pisaraid neelatades voodis vedeleda. Peame ise oma tuju tõstma. Kohe ärgates õnnitleme maailma selle puhul, et me tal olemas oleme. Naeratame kas või üle "ei taha". Võtame appi fantaasia, mitte alkoholi, mis aitab meil küll põgeneda omaenese koore alla, kuid pärast kainenemist on reaalsusse tagasitulek eriti karm.  

Kujutleme parem, et meie suur värvifoto on maailma kõige populaarsemas ajakirjas, kujutleme, et oleme sattunud maailma kõige eksootilisemasse nurka, oleme sellest ammu unistanud. Kujutleme, et Jonny Depp või Angelina Jolie kutsusid meid tassikest kohvi jooma.

Kujutleme seda, mida iganes võib pakkuda meie kujutlusvõime, kui see ainult aitab meil tuju üleval hoida.

Nüüd, kui oleme rahunenud ja valmis, on aeg mängida mängu: kuidas me oma probleemid lahendame. Aga milleks? Las lahenevad iseenesest. On ju selline eeldus, et isegi kui midagi ei tee, jõuab lahendus sellest olenemata ükskord meieni. Aga meie võime ikkagi mängida. Kirjutame oma probleemid kõik viimseni valgele lehele, siis aga viskame lehe minema või saadame postiga "kuradi vanaemale". Uskuge, see on kontrollitud, kohe hakkab kergem. Tunneme, et oleme saanud vabaks oma koormast, pealegi me ei murdunud, ei põlenud läbi, ei kaotanud usku enesesse ja kogu maailma ...

Kriisi esimene aste ongi seljataga, ees ootavad muutused, avastused, perspektiivid, millistest me enne ei julgenud isegi unistada. Ja kui palju jõudu me juurde saime. Me võitsime. Saime kingi. Täname!