Tänavuse Eurovisiooni staarid ja tulijad

Seniste ennustuste põhjal teise koha saaja Robin Bengtsson Rootsist. Foto: SCANPIX

• Tohutu hulk ballaade.
• Conchita Wurst saab väärilise vahetuse.
• Probleemid Venemaa esindajaga.

Mai esimeses pooles peetav 62. Eurovisiooni lauluvõistlus Kiievis, eriti selle esimene poolfinaal pakub kuulamislusti ennekõike neile, kes jumaldavad uinutavaid ballaade. Teises poolfinaalis, kui on eestlastegi kord lavale astuda, saab veidi ka kärtsu ja mürtsu. Silma torkab paljude riikide püüe esitus edukalt sooritada, sellest annab tunnistust lauluautorite rahvusvaheline koosseis.

Aastast aastasse on räägitud, kui suuresti mõjutab eelmise aasta Eurovisiooni võidulaul järgmise aasta õnneproovijaid, tänavuselegi mõõduvõtule esitatud laulud pole laias laastus erand. Muidugi mäletame Ukrainale esikoha toonud Jamala laulu «1944» kibedat sõnumit krimmitatarlaste saatusest, kuid kindlasti ei suuda enamik meist selle viisigi ümiseda ning vähesed mäletavad, et lauluvõistluse korraldajad pigistasid silma kinni tõiga ees, et seda oli reeglitevastaselt juba aasta varem avalikult esitatud.

Mine võta kinni. Võib-olla avaldas tänavustele laulukirjutajatele muljet hoopis mullu Poolat esindanud Michal Szpaki ootamatu edu – lihtne ja meeldejääv ballaad sai finaalis žüriidelt vähe, ent publikult väga arvukalt hääli, mis tõi selle viimaste seast esimeste hulka.

Natuke pillerkaari

Tänavuse Eurovisiooni lauluvõistluse esimese poolfinaali lauludest ongi enamik ballaadid; rütmikamaid etteasteid on kaheksateistkümnest vaid viis, mistõttu võib ette kujutada, et kuulaja suigub ekraanilt kostva raskemeelse sisekaemuse, maailmavalu ja melanhoolse põdemise tõttu kui mitte igavesele, siis lihtsalt unele.

Tänavuse Eurovisiooni lauluvõistluse esimese poolfinaali lauludest ongi enamik ballaadid; rütmikamaid etteasteid on kaheksateistkümnest vaid viis, mistõttu võib ette kujutada, et kuulaja suigub ekraanilt kostva raskemeelse sisekaemuse, maailmavalu ja melanhoolse põdemise tõttu kui mitte igavesele, siis lihtsalt unele. Mullusel «Eesti laulul» kõlanud Mick Pedaja «Seis» oleks tänavusele helireale kindlasti võrdset konkurentsi pakkunud.

Huvitava etteaste teeb Belgia lauljanna Blanche, kelle erakordset tämbrit kuulates ja teda mitte vaadates saab mõistatada, millist sugu see inimene esindab. «City Lights» kujutab endast lauljadebüüti, kuid paraku võib eduks just suure lava kogemusest väheks jääda ning mõjule võib pääseda see, et seisundilugu pole kirjutatud lauluvõistluse tarbeks. Esialgu kõlas selle refräängi väljamõeldud keeles. Nõnda püüabki Blanche ehk Ellie Delvaux ennast kuidagi huvitavaks muuta – näiteks väidab ta, et suudab telepaatia abil varbaid liigutada.

Blanche Belgiast esitab nn seisundilugu, mis paneb seda isegi kuulama. / Scanpix Foto: SCANPIX

Traditsiooniliselt köidab kuulajaid Aserbaidžaani esindaja, kelleks seekord on Dihaj, kodanikunimega Diana Hadžijeva. Londonis nüüdismuusika esitamist tudeerinud piiga on pikka aega viljelenud underground’i eri suundi ja eksperimenteerinud nii, et vähe pole. Laul «Skeletons» on samuti piire kompav, kuid kommertsefekt ei pruugi jääda tulemata, sest lisaks aseri heliloojale Isa Melikovile on laulule õla alla pannud Sandra Bjurman Rootsist, üks Eurovisioonil Aserbaidžaanile viiel korral edu toonud laulu kirjutajast, kelle šedöövrite seast leiab ka kunagise võiduloo «Running Scared».

Lisaks sellele, et isegi Poolat tänavu esindava laulu autorid on mittepoolakad, paneb ennast kuulama Küprose laulja, armeenia päritolu Hovig, kes Eurovisioonile pääsemiseks konkurssi ei läbinudki. «Gravity» autoriks on rootslane Thomas G:son, mees, kes on Eurovisiooni rahvuslikesse eelvoorudesse kirjutanud 80 laulu. Neist omakorda 47 on kõlanud rootslaste eelvoorus Melodifestivalenil ja 13 jõudnud Eurovisiooni suurele lavale. Muuseas pärineb tema sulest ka Loreeni megahitt-võidulugu «Euphoria».

Kõrvad võiks kikki ajada ka Läti, Kreeka ning Rootsi etteastete ajal. Kreeklanna Demy «This is Love» üheks autoriks on John Ballard, Rootsi bändi Ace of Base produtsent ja animafilmi «Jääaeg» tunnuslaulu autor. Mullu võis tema nime kohata venelase Sergei Lazarevi mullu kolmandaks jäänud eurolaulu «You Are The Only One» autorinimistus.

Kuna friiksõu osakaal jääb Euroopa laulupeol paraku aasta-aastalt kasinamaks, tuleb vaid rõõmu tunda, et näiteks Montenegro esindaja Slavko Kalezič ei häbene ennast poolpaljalt diskorütmis hööritada. Ekstravagantse patsiga väänlev habemega nooruk kleiti ei kanna, küll aga murrab oma plastilise liikumise ja pimestava pilguga nii mõnegi LGBT-inimese südame, andes piisavalt põhjust Eurovisiooni jätkuvalt nende peoks ja pillerkaariks pidada. Vääriline vahetus Conchita Wurstile.

Skandaalne Samoilova

Kuigi tänavuse Eurovisiooni teine poolfinaalgi võimaldab paljude laulude saatel küünlaid põletada ja teineteisele sügavalt silma vaadata, leiab sellest valikust tähelepanuväärseid esitusi esimesest poolfinaalist rohkem. Olgu see siis rumeenlaste joodeldamine, südantlõhestav ballaad Maltalt, Horvaatia esindaja Jacques Houdeki ooperlik laulutõlgendus või mitmehäälne naistrio Hollandist, justkui oleksid käes ansambli Laine parimad päevad.

Kõigi nende asemel on laineid, täpsemalt skandaalilaineid löönud hoopis Venemaa lauljanna Julia Samoilova, kellele Ukraina-poolsed korraldajad turvalist elu ei kindlusta. Rahva viha võib mõista, oli ju Samoilova võidu põhjuseks Venemaa poolt Krimmi okupeerimist toetav sõnavõtt ja esinemine seal. Isegi Kremli pressiesindaja Dmitri Peskov on kuumal teemal sõna võttes kinnitanud, et lauljatar, kelle valikuks eelnevat konkurssi ei korraldatud ja kelle osavõtt tehti teatavaks viimasel minutil, saatmine Kiievisse pole mõeldud provokatsioonina.

Julia Samoilova esinemine Ukrainas on väga suure küsimärgi all. / Scanpix Foto: SCANPIX

Kui kolm aastat tagasi, mil Venemaa Krimmi tungis, võeti venelasi nii Kopenhaageni tänavatel kui ka lauluvõistluse toimumise ajal vastu vilekooriga, siis Samoilova valimise põhjuseks võibki olla ebameeldivuste ennetamine. Kuidas sa ikka lapsepõlvest saati ratastooli aheldatud noort naist, kes pealegi kaunist laulukest esitab, välja vilistad? Ja kui vilistad, on taas põhjust ukrainlasi ja eurooplasi kasvatamatuses, kui mitte milleski koledamas, näiteks russofoobias süüdistada. Teame ju küll, kuidas Venemaa propagandamasin töötab.

Kindel on, et ühetoonilises esimeses poolfinaalis oleksid Koit Toome ja Laura Põldvere šansid jõuda «Veronaga» finaali kindlamad kui värvi- ja rütmiküllasemas teises. Fännid ennustavad Eestile sel nädalal siiski punktiarvestuses auväärset viieteistkümnendat kohta; Läti ja Leedu artistid näivad finaalikonkurentsist välja libisevat, kuid eks eestlastegi seis ole nibin-nabin piiri peal. Seda enam, et teises poolfinaalis osaleb mitte 18, nagu esimeses, vaid 19 laulu, millest pääseb edasi vaid kümme.

Esikoht näib seni üsna kindlalt kuuluvat Itaaliale, kes pärast mitmeaastast pausi juba mõnda aega edukalt Eurovisioonile naasnud. Tänavu lööb laulu valla Francesco Gabbani – karismaatiline artist, kel varuks superlugu, mida tänaseks ainuüksi Youtube’is vaadatud umbes 70 miljonit korda.

Vaieldamatu favoriit Francesco Gabbani Itaaliast. / Scanpix Foto: SCANPIX

62. EUROVISIOONI LAULUVÕISTLUS

Peetakse Ukraina pealinnas Kiievis. Esimene poolfinaal toimub 9. mail, teine poolfinaal 11. mail ja finaal 13. mail.

Toimumiskohaks on 2002. aastal valminud Kiievi rahvusvaheline näitusekeskus, mis mahutab 8000 inimest.

Osaleb 43 riiki, võistlusele naasjateks on Portugal ja Rumeenia; juba kolmandat korda osaleb Austraalia. Tänavu ei osale Bosnia ja Hertsegoviina, sest riigil pole raha.

Esimest korda toimus Eurovisioon Kiievis 2005. aastal, Eestit esindas toona Sven Lõhmuse kokkukutsutud tütarlasteansambel Suntribe lauluga «Let’s Get Loud», mis poolfinaalis põrus ja seega lõppvõistlusele ei pääsenud.

Tänavu esitavad Koit Toome ja (endine Suntribe’i laulja) Laura Põldvere Sven Lõhmuse kirjutatud dueti «Verona» Eurovisiooni lauluvõistluse teises poolfinaalis.